BLOGGER TEMPLATES - TWITTER BACKGROUNDS »

Sunday, December 13, 2009

PRANA SAAMINE TOIDUST

Prana saamine toidust [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 24-27]

PRANA SAAMINE TOIDUST

Loodus oskab kombineerida ühe eesmärgi saavutamiseks erinevaid vahendeid ja teeb sageli vajaliku meeldivaks. See avaldub lõpmata paljudes vormides. Üheks huvitavamaks näiteks sellest on alltoodu. Lugeja näeb, kuidas loodus teeb mitut asja korraga ja oskab inimorganismile vajalikud funktsioonid ka meeldivaks teha.
Räägime siin joogide teooriast prana ammutamisest toidust. See teooria kinnitab, et nii inimeste kui ka loomade toidus sisaldub teatud prana liik, mis on inimesele energia ja jõu alalhoidmiseks absoluutselt vajalik ning seda prana vormi omastatakse toidust keele, suuõõne ja hammaste närvide abil. Toidu närimine vabastab prana. Toiduosakesed peenendatakse närides väikesteks tükikesteks ja seejärel jõuab neis sisalduv prana prana-aatomitena keele, suuõõne ja hammaste närvidesse. Iga toiduaatom sisaldab suure hulga pranaosakesi ehk toiduenergiat, kusjuures need osakesed vabanevad toitu närides sülje mõnede koostisosade toimel. Kui prana on toidust vabanenud, antakse see edasi keele, suuõõne ja hammaste närvidele. See jõuab kiiresti keha ja luude juurde ning koguneb arvukatesse närvisüsteemi pranaladudesse. Sealt läheb see edasi kõigisse kehaosadesse. Prana aitab suurendada energia ja elujõu hulka kehas. Niisugune on see teooria üldjoontes.
Lugeja ehk imestab, et milleks on inimesel vaja saada prana veel ka toidust, kui seda on küllaldaselt hingatavas õhus. Ehk raiskab loodus asjata aega ja näeb vaeva, lastes inimesel toidust prana võtta. Seda pole raske selgitada. On olemas mitu erinevat prana vormi või avaldumist, millest igaüks on vajalik erinevaks otstarbeks. Õhu prana teeb ühte tööd, veest saadav teist, see aga, mida saadakse toidust, täidab kolmandat ülesannet.
Loodus tahab, et iga toidusuutäis oleks enne neelamist hästi läbi näritud ja korralikult süljega immutatud. Närimine on inimese loomulik harjumus, mida ta hakkas hooletusse jätma toidule esitatavate ebanormaalsete nõuete tõttu, need aga lõi tema tsiviliseeritud elukorraldus. Närimine on vajalik toidu peenestamiseks, et seda oleks lihtsam neelata, aga ka, et see sülje ja seedemahladega paremini läbi imbuks. Närimine põhjustab sülje eritumist. Sülg teeb seedimisel selle osa tööst, mida ei suuda teha ükski teine seedemahl. Küllusliku sülje poolt kergemaks muudetud seedimisprotsess ja söögiprana neelamine parandavad tunduvalt toitainete omastamist keha poolt.
Tavalise, normaalse inimese jaoks on närimine meeldiv tegevus. Seda näeme eriti laste ja loomade puhul. Loom mälub ja küllastab oma toitu süljega nähtava mõnuga, laps aga närib ja imeb kõike palju kauem kui täiskasvanu, aga teeb seda vaid seni, kui vanemad hakkavad talle lõpuks õpetama, "kuidas kombekalt käituda". Joogide teooria järgi on peale toidu maitse, mis meile söömise juures mõnu pakub, veel midagi niisugust, mis sunnib meid toitu suus hoidma, seda keelega pöörama, mäluma ja imema, seejärel aga täiesti pehmeks muutunud toidu endale märkamatult alla neelama. Kuni toidus on veel järgi kasvõi osake maitsest, on sellel ka toitvaid omadusi, sest seal on veel prana. Peale selle on ka mingi teine tunnetus, mis, kui õpime seda tajuma, paneb meid tundma rahuldust kauasest toidu suushoidmisest. See tunne kestab tegelikult seni, kui kogu prana on toidust välja imetud. Sellepärast hoiab joogi selle asemel, et toit kõhe alla neelata, seda kaua aega suus, lastes toidul sulada ja lahustuda. Seda tunnet võib tajuda igaüks, kusjuures nii toidu puhul, mis ei kujuta endast maitselt midagi erilist, kui ka delikatesside puhul, mida eriti hinnatakse.
Kirjeldada on seda tunnet peaaegu võimatu. Ainus, mida saab teha, on tuua mõni võrdlev näide.
Võib-olla on kellelgi tulnud viibida mõne magnetiliste võimetega inimese lähedal ja tajuda seletamatut tunnet, et ta saab sellelt inimeselt energiat ja elujõudu. Mõnel inimesel on organismis nii palju prana, et ta annab seda kogu aeg ka teistele teda ümbritsevatele inimestele edasi. Seetõttu armastavad inimesed viibida nende seltskonnas ja isegi lahkuvad nende juurest vastumeelselt. Mõnikord tundub, et neil isegi nagu poleks jõudu lahkuda.
See on üks näide. Teine näide on tunne, mida tajub inimene, kui ta on kellegi lähedal, keda ta armastab. Sel juhul toimub magnetismi (see on pranaga laetud mõte) vahetus. Armastatu huultelt saadud suudlus annab inimesele niisuguse magnetilise impulsi, et ta väriseb sageli pärast seda pealaest jalatallani.
Rahuldustunne, mida söömine meis tekitab, pärineb mitte ainult lihtsast maitseaistingute rahuldamisest, vaid peamiselt imelikust, omapärasest tundest, mida me tajume niisuguse magnetismi ehk toidus sisalduva prana neelamisel. See meenutab tunnet, millest räägiti kahes eelmises näites, kuigi seesugused näited võivad skeptilist inimest mõnikord ka muigama panna.
Normaalsele maitsele sobib kõige paremini toitev söök. Seejuures tuleb meeles pidada, et toiduprana leidub toidus võrdeliselt selle toidu toitvusega. See on veel üks näide looduse tarkusest.
Joogi sööb oma toitu aeglaselt, närides seda seni, kui ta tunneb seda suus, s.t. kuni see annab talle teatavat maitsetunnetust. Enamasti kestab see tunnetus kogu aeg, kui toit on suus, kuna loodus nõuab, et toit lahustuks aeglaselt ja seda ka neelataks aeglaselt. Joogi liigutab oma suud aeglaselt, hellitades toitu keelega. Ta vajutab hambad sellesse armastusega, mõistes, et need võtavad oma närvide, aga ka keele ja suuõõne närvide abil vastu toidupranat, täiendades organismi energiavarusid. Samal ajal teab joogi ka, et ta valmistab seda toitu ette seedimiseks, hankides nii kehale rakkude taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali.
See, kes järgib süües joogide eeskuju, suudab toidust palju rohkem toitaineid võtta kui tavaline inimene. Kui neelata vaid pooleldi läbimälutud ja süljega puudulikult läbiimmutatud toitu, läheb suur osa selle toiteväärtusest kaduma, sest toit läbib organismi kääriva ja mädaneva massina.
Joogi võtab toidust välja iga toitaineosakese ja koos sellega eraldub aatomitest ka kogu neis sisalduv prana.
Joogi hoiab toitu suus, mäludes seda aeglaselt ja korralikult seni, kui see peaaegu tahtmatult alla neelatakse. Ta tunneb prana neelamisest mõnu.
Igaüks võib seda proovida, võttes toitu suhu ja seejärel seda aeglaselt mäludes nii, et see sulaks suus nagu tükk suhkrut. Võtke näiteks tükk leiba ja hakake seda närima. Näib, nagu poleks teil üldse vaja seda neelata, nagu tavalise söömise juures seda teete. Leib kaob pikkamööda suust ära, muutudes algul pehmeks pudruks. Nii võib igaüks tükist leivast saada kaks korda rohkem toitaineid kui ta saaks, süües leivatüki ära nagu tavaliselt, ühekorraga.
Teise huvitava katse võib teha piimaga. Piim on vedelik ja seda pole muidugi vaja nagu tahket toitu peeneks närida. Siiski võib öelda, et ühekorraga ära joodud kruusil piimal ei ole pooltki sellest toiteväärtusest, kui seda on samal piimakogusel, mida juuakse aeglaselt, iga lonksu hetkeks suus hoides.
Joogil on küllalt aega, et oma toitu just nii süüa, aga läänemaailma töötavale inimesele on see tunduvalt keerulisem. Me ei oota, et kõik lugejad korraga muudaksid oma külgeharjunud söömiskombeid.
Aga oleme siiski veendunud, et kui keegi hakkab joogisid jäljendama, parandab ta sellega kindlasti oma toitumismaneere ja see kajastub positiivselt ka tema tervises. Peale selle oleme veendunud, et niisugune inimene tunneb süües toidust mõnu ja õpib armastusega sööma. Talle avaneb terve uus maitsete maailm ja ta tunneb söömisest palju rohkem mõnu kui enne, rääkimata sellest, et tema seedimine paraneb ja ta saab energiat juurde, sest omandab söödavast toidust rohkem toitaineid ja suurema koguse prana.
Igaüks, kes kannatab seedehäirete ja elujõu vähesuse tõttu, võib selles oma kogemuste põhjal veenduda, kui hakkab nii toituma.
Joogi on söömise juures tuntud oma tagasihoidlikkusega, aga ta mõistab sellest hoolimata väga hästi toitumise tähtsust ja vajalikkust ning muretseb regulaarselt oma kehale sellele vajalikku ehitusmaterjali. Joogide saladus on selles, et nad saavad minimaalsest toidukogusest kätte maksimaalse koguse toitaineid ja väikesest ainekogusest väga suure hulga prana.
Inimene peab alati meeles pidama, et tal on vaja saada toidust maksimaalne hulk prana, aga sellega koos ka toitaineid. Siis suudab ta elus palju rohkem korda saata.

0 comments: