Keskaeg: ürte austati, maasikaid kardeti

Keskajast võiksime üle võtta usu ja lootuse ürtide tervistavasse jõusse ja saatust muutvasse väesse. Suupäraseks ja kõhusõbralikuks teevad nad meie toidu niikuinii.
Olde Hansa suveterrassi kaunistavad suureõieliste lillede asemel ürdid: sidrunmeliss, aedmajoraan, tema sugulane harilik pune, aedsalat, lavendel, aedpetersell, piparmünt, aedsalvei.
“Suurematest taimekastidest viinapuuvõsude kõrvalt võite leida ka maasikaid,” lubab Olde Hansa loovjuht Angela Randmets alias Inghel Angelbeke. “Keskajal, tõsi küll, tunti vaid metsmaasikat ja tedagi peeti ravimtaimeks. Maasikate ümber hõljus kerge kartuseloor, sest nad kasvasid tavaliselt paikades, kus oli palju mürkmadusid. Kuulus keskaegne ravitseja nunn Hildegard von Bingen, kelle kirjad ja raamatud on tänapäevani säilinud ning kelle järeldused taimede raviomaduste kohta on üldiselt üsna õiged, pidas maasikaid söömiseks lausa sobimatuks – ei muu, kui nende vahel roomavate madude ja kärnkonnade pärast.”

Ürdid toidus ja joogis – terviseks!
Keskajal peeti ürtidest väga lugu, neid kasvatati isegi rohkem kui ilutaimi. Ürte osati hinnata eelkõige ravimina, igast neist sai abi mitme häda puhul.
Juba Hippokrates ütles, et toit peab olema rohuks, sestap maitsestati keskajal toite ürtidega üsna rohkesti.
Kõik ülalnimetatud Olde Hansa terrassil kasvavad ürdid aitavad rasvastel toitudel seeduda, ei lase neil kõhus riidu minna. Teisalt oli neil ka isu tõstev omadus. Me ei tohi unustada, et hea isu ja hea seedimine on ikkagi ühe ja sellesama protsessi osad.
Ka oli eelnimetatud ürtidel rahustav omadus, paitades nii kõhtu kui meeli. Ja nagu sellest veel vähe oleks – kõiki neid ürte peeti armurohtudeks, mis vastavalt vajadusele pakkusid armuvalule leevendust või aitasid kellegi poolehoidu võita.
Esimese söögikorrana rohelist kraami süüa soovitavad meie tänasedki toitumisteadlased. Aga hea on teada, et aedsalatit osati tema maheda maitse tõttu söögiks soovitada keskajalgi. Aedsalatile omistati rahustav ja und parandav toime. Et salati maitse paremini välja tuleks, soovitati sellele lisada sibulat, murulauku, tilli ja äädikat.
Ürte lisati nii maitse- kui ka tervistavate omaduste tõttu jookidessegi. Õlle ja veini maitsestamiseks tarvitati aedmajoraani. Majoraan on pune sugulane, aga maitselt mahedam. Teadupärast on Itaalias pune pitsade maitsestamisel kohustuslik komponent. Õlle puhul lisati majoraani juba pruulimisel, veini maitsestati hiljem.
Üks moodus maitseveini teha oli niisugune: maitseürdid segati meega ja jäeti linasesse kotikesse kammitsetult veini sisse.
Pealinna apteekrid contra maanaised
Ürte kasvatati keskajal vähesel määral ka linnamajade tagahoovides, Tallinnas oli suurem ürdiaed Barbara kabeli juures, nüüdse Roosikrantsi tänava ja Kaarli puiestee nurgal. Samuti Harju tänava ees. Sealsete ürdiaedade omanikud olid raeapteekrid Claus Schulte ja Fabian Below.
Ürte ja nende lõunamaiseid suguvendi vürtse müüdi apteegis kuivatatult, neid keedeti kokku nii searasva kui siirupiga. Vürtse ja ürte siirupiga keetes saadi kompvekilaadseid maiuseid, mida müüdi ka raviotstarbel. Samuti armastati neid pidude ajal veini kõrvale mekkida. Ürtide ja vürtside baasil tehti ka leotisi – neid hoiti küll veinis, küll äädikas.
“Sajandeid olid raeapteeki pidavate apteekrite suurimaks nuhtluseks metsarohtudega kauplevad maanaised, kes müüsid oma puruks tambitud või tampimata õisi, varsi ja juuri otse apteegi vastas turul ning viimaks läksid koguni nii häbematuks, et kolisid oma “äri” apteegi kõrval asuvasse Saiakangi,” pajatab emand Angelbeke. “Apteekrid võtsid igatahes konkurentsiteema kurjalt üles, sest neil oli ikkagi haridus, litsents ja müügiluba!”
Kuid maanaistel oli oma tarkus. Nurmenukke korjati unetoovaks teeks, naistepuna naistevaevuste vastu ja ikka nii edasi. Kuid nad teadsid ka seda, et petersell võttis põletikud ja paistetused ära ning tegid ise mikstuure.
Oma kogemuste tõttu sõi maarahvas ka rohkem seeni. Linnarahvas, kes seeni suuremat ei tundnud, mäletas, et üks või teine oli seene söömise peale ära koolnud. Sestap julgesid nad süüa vaid kukeseeni, sest nende kohta teati kindlalt: ei tapa!
Salvei – ürtide primadonna
Salvei oli Araabia kultuuris väga tähtsal kohal, Euroopasse tõid ta ristisõdijad. Salveid peeti kõigeravijaks: kui keegi suri, imestati, kuidas see võis juhtuda – tema aias kasvas ju salvei!
Salveile omistati elusäästev, eluiga pikendav, aga ka eluandev jõud. “Vana-Rooma arstid soovitasid lastetutele abielupaaridele trikki, mille puhul paarikesel tuli neli päeva vallatlemisest hoiduda ja viksilt salvei mahla juua,” teab emand Angelbeke. “Ja kui siis seesinane vallatus viimaks ette võeti, tõi see kindlasti ka tulemusi peatse perelisa näol.”
Üks kuulus keskaja kokk on öelnud: kui ürdiaed oleks ooper, siis salvei oleks selle primadonna! Sest salvei – tema juba enda kõrval teisi maitseid ei kannata.
Salveile on omistatud tõepoolest ka selliseid raviomadusi, et tema kõrvale muid (arsti)rohtusid ei vajatagi. Milliste hädade vastu temalt parajasti leevendust leidis, johtus sellest, millisel viisil teda ümber töötatud oli: näiteks kas temast oli tehtud salv või leotatud äädikas.
Eelkõige peeti salveid kevadetoonikuks – maikuus söödi maitsevõid, millesse oli segatud vaid salveid.
Vanas Roomas peeti salveid pühaks taimeks. Salvei korjajaks määratud inimene pidi enne töö ettevõtmist viima läbi ohvritalituse (ohverdati veini ja leiba), siis end põhjalikult pesema ja riietuma üleni valgesse. Salveid korjama tuli minna paljajalu.
Ürte toidu sisse peenestades ei kasutatud mingeid terariistu – käte vahel murdes tuleb ürt just õigest kohast lahti. Organism omastab sel moel peenestatud ürti paremini ja ka raviomadused on nõnda suuremad. Raudesemega ei tohtinud salveid mingil juhul puutuda – see rikkus maitse ja kaotas ravijõu.
Ürt kui sümbol
Ürditaimede imetabasest võluväest teab Inghel Angelbeke rääkida järgmise loo.
“Teadupärast oli igal ürditaimel nii keskajal kui mõni sajand hiljemgi oma sümboltähendus, mida valdav osa tollastest inimestest tundis-teadis. Nii näiteks eelistasid keskaegsed rüütlid lahingusse tormates kaasa haarata kilbid, millele oli maalitud julguse ja vapruse sümbol – tüümian.
Inglismaal on aga pruutidel senimaani kombeks pulmapäeval juustes rosmariinioksi kanda. On ju rosmariin nii truuduse, armastuse kui ka igavese mälestuse sümbol.
Kui tänapäeval mõni naishing saaks oma austajalt kingiks kauni seade peterselli-, salvei-, rosmariini- ja tüümianioksakestest, maanduks see kimbuke ilmselt (ja sedagi vaid parimal juhul) lõikelaual ning õilistaks oma maitsebuketiga mõnd salatit, paja- või pastarooga.
Keskaegsed daamid aga oleks sellisest kimbukesest välja lugenud umbes sellise sõnumi: “Soovin, et minu siiras ja truu armastus Teie vastu pehmendaks Teie südant ja leevendaks kibedust, mida Te ehk minu vastu tunnete. Annan kogu oma jõu nüüdsest peale selle teenistusse, et suudaksin meie lahusoleku ajal vapralt vastu seista kõigile kiusatustele ja jääda ka üksindushetkedel Teile ustavaks. Soovin, et mul jätkuks vaprust kunagi Teie juurde tagasi pöörduda, et täita ka Teie kõige võimatumad soovid.”
Millise kimbu daam austajale seepeale vastu saatis, sõltus loomulikult kimbusaatja kohast daami südames…