Andestamine ühendab

Andestamine ja andekspalumine on meile kõigile tuttavad ja tekitavad tihti ka sisemisi tõrkeid. Püüdes mõista, et keegi meist pole vaga kui lambatall, vaid et inimestes on nii voorusi kui puudusi, muutuvad ka andestamine ja andekspalumine lihtsamaks.
Leppimise komponendid

India päritolu Ameerika psühhoanalüütik, kirjanik ja poeet Salman Akhtar on andestamisega seotud aspekte laiemalt uurinud ning leiab, et andestamine on tõhus, kui sellel on kolm kindlat komponenti. Esimeks eelduseks peab Akhtar kättemaksu (revenge). Ta selgitab, et poliitilise korrektsuse vaatevinklist pole see kahtlemata sobilik, kuid võimaldab pahateo või solvangu ohvril tõusta passiivse kannataja rollist aktiivsemale positsioonile. See laseb ohvril tunnetada, et ta ei ole sõltuv teiste tujudest, vägivaldsusest ega armulikkusest, vaid et ta võib olla ise olukorra peremees, et tal on võimu ja võimeid asjaolude suunamiseks.

Kättemaks võib olla reaalne või fantaseeritud. Psühholoogilises plaanis on kannatuste eest tasumise mitteteadlik dünaamika üsna keeruline: kättemaks või karistus võimaldab ohvril tunda mõnu oma agressiivsetest tunnetest. See on Akhtari sõnul ilmselt vältimatu eeldus tõeliselt andestavale leppimisele. Ka üksnes fantaasiates läbi elatud kättemaksuaktsioonist tulenev rahuldus tekitab olukorra, kus ohver pole enam süütu kannataja ega pahategija ainus julm osapool. Mõlemad on kahjustatud ja samas ka põhjustanud haavu. See loob aluse nii enda kui ka vaenu teise osapoole suhtes empaatia tundmiseks ning leppimise poole liikumiseks.

Teise eeldusena toob Akhtar välja kahetsuse ja hüvitamise (reparation). Siin ei pea ta silmas mitte materiaalset hüvitist, isegi kui see peaks siirale leppimisele järgnema. Pigem aitab ohvril andestada ja hingehaavadest kosuda selge arusaamine, et solvaja või pahategija on mõistnud, milliseid ebameeldivusi ja kannatusi ta on tekitanud, see aitab kannatanul taastada ka reaalsustaju. Kui pahategija tunnistab oma tegu, aga tühistab ohvri tunded (pole midagi, ma ju kogemata, tühiasi, mis sa nutad), siis on see topeltvägivald – ohver võib tunda, et tema piire ja tajumusi on jälle rünnatud.

Pahategija kahetsus ja andekspalumine võimaldavad ohvril tõusta passiivselt positsioonilt otsustaja seisusesse, kel on voli määrata, kas andestada või mitte. Andekspalumine võimaldab ohvril luua reaalsema pildi toimunust ja enese väärtusest, seega integreerida ebameeldiv kogemus oma psüühilisse maailma. Vastasel juhul võib traumakogemus kapselduda ning seda on raske unustada. Kui kuidagi isegi õnnestub trauma psüühiliste kaitsete abil teadvusest välja tõrjuda, võib see tulla esile hirmudes, ärevuses ja alateadlikult ka käitumises.

Leppimise kolmas eeldus on uuesti läbivaatamine ehk vaagimine (reconsideration). Vaagida on võimalik, kui ohver on saanud tunnetada rahulolevalt oma potentsiaali kättemaksjana, vabandused on kinnitanud tema tajumusi kannatustest ja toimunust ning tänu sellele ta saab vaadelda pahategu kõrvaltvaataja pilguga.

Nende kolme etapi läbimine kergendab Salman Akhtari sõnul ebaõiglase kohtlemisega seotud tunnete läbielamist, oma hävitavate tunnete omaksvõtmist, pahategija empaatilist mõistmist ning kõige selle tulemusena tõelist ja täiskasvanulikult küpset leppimist.

Andestamisraskused

Mõned inimesed ei suuda andestada. Ka kergemaid üleastumisi võivad nad pidada parandamatute haavade allikaks. Raskelt haavatuna võidakse tunda end alateadlikult süüdi, et midagi paha sai üldse juhtuda, ja vajutakse masendusse. Süütunne ei luba sel juhul olukorda laiemalt vaadata. Masendunud ohver võib võtta enda vastu suunatud vägivalda karistusena ja endamisi arutleda: "Kui sain karistada, siis järelikult olen milleski süüdi. Asjaga edasi tegelemine võib põhjustada süü ja kannatuste leevenemise asemel hoopis häbi." Agressiivsus on siin suunatud enese, mitte pahategija vastu.

Mõned inimesed pühenduvad haavata saades kättemaksule. Kui kättemaks saab põhiliseks rahuldustpakkuvaks eesmärgiks, siis on oht, et ohver võib muutuda ise halastamatuks pahategijaks, kelle motivatsioon inimsuhetes ja tegevustes üldse on juhitud eelkõige kalkidest ning jäikadest tõekspidamistest õigluse ja ebaõigluse suhtes. Sel juhul võib tema moraalikaalutlustes olla liialt vähe inimlikkust. Tehes teisi ohvriks, on ta sõltuv oma agressiivsetest tunnetest ning võib samas tunda end abituna: psüühika nartsissistlik struktuur hävitab kõik head alged ja tunded, mis lubaksid mõistvust ja hoolivust enese suhtes. Samuti püütakse vältida kõike, mis võiks end teistele avatuks ja seega taas kord haavatavaks teha.

Andekspalumine

Pole lihtne näha ega tunnistada, et midagi on valesti tehtud ja keegi on seetõttu kannatada saanud. Andekspalumine aga eeldab, et pahategija, kes (kuigi võib-olla tahtmatult) on põhjustanud emotsionaalseid, füüsilisi või materiaalseid kaotusi ja kannatusi, mõistab, et on toime pannud midagi halba. Sel juhul võetakse vastutus oma tegude tagajärgede eest ning püütakse teise kannatusi kuidagi korvata.

Vabandust paluda ei pruugi ka sel juhul olla väga kerge. Samuti võib olla keeruline leida endas alandlikkust ja asetada end teise armulikkuse meelevalda – andestab või mitte? Isegi kui saadakse andeks, võib see nõuda pingutust, et aktsepteerida enese agressiivseid või hirmunud külgi, millest varem võib-olla aimugi polnud. Tavaliselt on oma osa siin ka häbil, nii ohvri kui ka pahategija puhul.

Miks otsitakse andestust ja andestatakse?

Andekspalumine ja andestamine laseb inimestel ühendada oma jõud, leppimine võib luua emotsionaalselt toetava ja rahuldustpakkuva sideme kaaslaste vahel. Paljudele inimestele on oluline kogeda, et nad on kellegi poolt armastatud, ning ise armastada. Ka hingelise läheduse soojus ja hoolivus ning lootus paremale tulevikule võivad olla leppimise ajendiks

Maailm pole must-valge

Kokkuvõtteks sobib Austria päritolu Briti psühhoanalüütiku Melanie Kleini tõdemus, et lapsena on armastavad ja vaenulikud tunded meis eraldi ning mõnede inimeste puhul võivad need jäädagi eraldi. Sel juhul valitseb must-valge maailmapilt – inimesed saavad olla kas head või üksnes halvad, mitte mõlemat korraga. Raske on näha, et heal inimesel võib esineda ebameeldivaid jooni või käitumist, seda ka enda puhul. Samuti üritatakse eemale tõrjuda täiesti halvana tajutud inimese meeldivaid omadusi. Kui head ja halvad tunded on jäigalt üksteisest eraldatud, siis on ka andestamine ja andekspalumine keerulisem, kui mitte suisa võimatu.

Kui inimeses on ettekujutus teistest ja endast nii hea kui ka halvana, siis muutub süütunne armastuse elemendiks ning aitab häid suhteid hoida ja taasluua. Teisele andestamine eeldab enese ebameeldivate tunnete omaksvõtmist. Unustada saab siis, kui on tõeliselt andestatud. Andestamist tasuks hoida meeles.


Allikas: Tervis Pluss, www.tervispluss.ee