Seleen toetab tervist‏

Lisaks vitamiinidele vajab organism ka kindlas koguses mitmesuguseid mineraalaineid.
Organismi vajadust vitamiinide järele peab iseenesestmõistetavaks juba õige mitu põlvkonda. Sellest lähtuvalt valitakse oma igapäevane toit ning ostetakse apteegist lisagi.

Üldarst SVEN LINDSTRÖM, mineraalainetest on vähem räägitud, miks?

Inimesed arvavad, et vitamiinid on mitte ainult haigusi ennetava, vaid lausa raviva toimega ning nende toime kohta on kogunenud palju kirjandust. Meie ülesanne olekski selgitada mineraalainete ja miks ka mitte näiteks oluliste rasvhapete tähtsust.

Kas vitamiinidel siis on ravitoime ja kas vitamiinid on kuidagi tähtsamad kui mineraalained?

Mina arvan, et vitamiinidel ei ole ravitoimet, vähemalt mitte olulist, ega ole nad ka tähtsamad kui mineraalained. Võimalik, et vitamiinide tase organismis võiks olla suurem - lähtuda ei tuleks minimaal-sest tasemest, vaid optimaalsest.

Mis ülesanne on seleenil inimese organismi funktsioneerimises?

Seleen on osana paljudes organismi jaoks olulistes ensüümides, mis reguleerivad rakkude tegevust ning kaitsevad neid.

Millised tagajärjed on seleeni puudusel ja milliseid nähte kutsub esile selle liig?

Pikaaegsel seleeni puudusel võib tekkida erinevate organite rakkude kahjustus, mis viib haiguse tekkele - südamelihase kahjustus, eesnäärme kasvaja, kilpnäärme aktiivse hormooni taseme langusest tingitud ainevahetushäired, depressiivsed meeleolud ajurakkudes tekkinud muutustest jne. Seleeni liig võib tekkida, kui seda tarvitada pikalt üle 200 mikrogrammi päevas - ilmnevad närvilisus, oksendamine jne.

Kui suur on koguseliselt inimese seleenivajadus?

Vajadus päevas on 60-100 mikrogrammi.

Millistest toiduainetest inimene seleeni omastab?

Seleenirikkad on pähklid, kuid soovitan ka kala - tuunikala, räime, lesta - ja täisteraleiba. Päevas võiks süüa paar näputäit pähkleid, paar viilu täisteraleiba koos maksapasteedi või tuunikalaga.

Kust peab inimene aru saama, millal tal on seleeni vaegus või liig?

Ilmselt inimene ise ei saagi aru, kui palju seleeni organismis on, kuid kui ta seda lisana tarvitab, siis probleemide tekkel võiks mõelda seleeni liiale.

Aga kuidas arst diagnoosib, et inimesel on seleeni puudus või liig?

Tavaliselt arst ei uuri ega diagnoosi seleeni puudust, sest tavalaboris pole see võimalik, uuring spetsiaalses laboris on aga keeruline ja kallis.

Eesti inimesele tundub eriti atraktiivsena seleeni omadus kaitsta organismi vabade radikaalide eest, vähendades sellega riski haigestuda vähki ja südame-veresoonkonna haigustesse. Ka vananemise aeglustamine on meist igaühele meelepärane lubadus. Kui suur on siin õieti seleeni, kui suur teiste tegurite osa?

Seleen on üks vajalik element paljude hulgas ning kui olemas geneetiline soodumus mõne haiguse tekkeks, on see siis kasvaja, südamehaigus vm, suureneb ilmselt tõenäosus, et probleem tekibki.

Kui palju on seleeni osatähtsust organismi elutegevuses teaduslikult uuritud (ja ehk Teie osa siin)?

Seleeni on viimase paarikümne aasta jooksul väga palju uuritud, eriti põhjanaabrid. Samuti meie teadlased vanemteadur Anu Viitak Tallinna Tehnikaülikoolist ja põllumajandusteadlane Marge Malbe. Marge Malbe eestvedamisel tekkis Euroopa juhtivaid teadlasi ühendav Seleeni Uurimisgrupp eesotsas maailma tasemel seleeniteadlasega Margit Raymaniga Inglismaalt.

Mina ei ole niivõrd teadlane kui praktiline arst, kes üritab uurida oma patsientide võimalikke terviseriske ning anda oma teadmiste-kogemuste piires nõu. Ma nimetaksin seda kemopreventsiooniks.

Uuringud ligi 150 praktiliselt tervel, tervislikult toituval ja oma tervisest hoolival inimesel on näidanud, et 25-30 protsendil on seleeni puudus. Paraku uuringud inimeste vitamiinide, mineraalainete, rasvhapete tasemest Haigekassa või sotsiaalministeeriumi prioriteetide hulka ei kuulu. Tervise Arengu Instituudi jaoks on olulisem prostituutide käekäik ning kas ikka narkomaanid saavad endale puhtaid süstlaid.

Mõned skeptikud on arvamusel, et kõik need vitamiinid ja vajalikud mikroelemendid on välja mõelnud ravimifirmad, et neid purki pandult inimestele kalli raha eest maha müüa.

Minu arvates võiksime saada kõik vajalikud ained kätte toidu-joogiga ning riigi ülesanne peaks olema kontrollida, kas meie toidus on vajalikke aineid piisavalt või hoopiski liiasti.

Samal ajal tuleks objektiivselt hinnata elanikkonna organismis vajalike vitamiinide jmt taset ning anda sotsiaalne tellimus põllumajandusele-toiduainetööstusele, kaasata meditsiiniteadlased uute tervislike toodete väljatöötamisele. Purgist lisa tuleks võtta konkreetsel näidustusel.

Kas n-ö purki pandud mikroelemente omastab organism sama hästi kui toidust saaduid ning miks peaks üht või teist eelistama?

Tavaliselt omastab organism toidust vitamiine-mineraalaineid paremini kui tabletist, on see siis raud lihast või C-vitamiin mahlast. Võib-olla erandi moodustab foolhape - folaatide tehislik variant, mis arvatakse imenduvat isegi paremini kui toidus sisalduvad folaadid.

Paljudes maades lisatakse foolhapet jahule, et inimestel folaatide taset tõsta ning ennetada haigusi. Eeldaks siiski mingeid uuringuid elanikkonna hulgas, enne kui hakata kohustama jahutootjaid midagi lisama. Minu isiklikud kogemused näitavad folaatide defitsiiti harva.

- Soome teadlaste pikaajalised uuringud näitavad, et organismi normaalseks funktsioneerimiseks peaks seleeni (Se) keskmine sisaldus vereseerumis olema 100 (80-120) µg/l.

- Soomes alustati süstemaatiliste seleeniuuringutega inimorganismis (seerumis) juba 1970. aastatel. Täheldati, et elanikkonna vereseerumi seleenisisaldus oli keskmiselt 50-60 µg/l, mis näitas selgelt, et elanikkonnal on selle mineraalaine defitsiit.

- 1980. aastatel hakati Soomes tegelema põllumajandussaaduste rikastamisega seleeniga - väetama seleeniga põlde.

- Eestis hakati 1990. aastast seleenialaseid uuringuid tegema koostöös Kuopio Ülikooliga, kusjuures esimesed uuringugrupid olid naised enne ja pärast sünnitust. Nende seleenitase oli vaid 30-58 μg/l.

- Aastatel 1993-2001 uuriti Eestis erinevaid elanikkonna rühmi koostöös TTÜ ja TÜ teadlastega. Kokku uuriti 404 inimest. Se sisaldus kõikus 26-116 µg/l vahel. Analüüsid tegi TTÜ koostöös Kuopio Ülikooliga ja TÜ koostöös Helsingi Ülikooli Rahvatervise Instituudiga. Uuringute põhjal järeldasime, et Eesti elanikkonnal on Se tase seerumis võrreldav tasemega, mis oli Soomes enne 1980. aastat, kui põllumajanduses alustati väetamistsükliga. 404 uuritava puhul oli Se vahemikus 26-116 μg/l, keskmine 75 µg/l. Se normaalne tase vereseerumis on 87-126 µg/l .

- Üks tähtsaimaid uuringuid selles vallas oli 2006. aasta koostöö Taani firma Pharma Nordi ja Tallinna Merelahe PAK-iga, mille raames määrati 100 inimesel Se sisaldus. See oli keskmiselt 60- 68 µg/l.

- 2008. aastal uuringuid jätkati. Tänini on uuritud ligi 200 inimest, nii terveid kui haigeid. Se sisalduse tase on ikkagi madal - tervetel 60-90 µg/l. Suvel võetud proovide puhul oli tulemus parem, ilmselt söödi sel ajal mitmekesisemat toitu.

Arvan, et see toit, mida Eestis sööme, on ikkagi seleenivaene ning uuringuid tuleks jätkata-tõhustada. Soovitan süüa sibulat, küüslauku, rohelist salatit, kapsast, jahutooteid.

Paraku pole meil täpselt teada seleenisisaldus neis toiduainetes. Soomes on asi korras - jälgitakse Se taset nii inimorganismis kui ka toiduainetes. Väetamisega tagatakse seleeni normaalne tase mullas ning vajadusel tarvitatakse ka seleenipreparaate toidulisandina.

ANU VIITAK, Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur
Targu talita