Bo Yin Ra‏

Suurim takistus otsija sisemisel teel ei ole ennatlik, haiglaselt suurenenud kahtlus, vaid on teda paljudes maskides kimbutav kartus!
Isegi oletatav kahtlus on enamasti kartus, mis püüab vaid varjata enda kahtluse mantlisse.
Kartus mingile eksitusele või veel hullemale saagiks langemise ees, - kartus selle ees, et teised võivad välja naerda.
Inimesed nimetavad üksteise ees oma tegudele meelsasti tähtsaid ja tähelepanuväärseid põhjusi, sellel kui nendeks on ajendanud mingi varjatud kartus.
Ka otsivad nad läbinähtavaid ettekäändeid selleks, et peita endid tema eest, et teda mitte näha...
Maailmas on rohkem kartuse ohvreid kui ükski tappev taud on iganes nõudnud inimohvreid!
Seega ei maksa imestada selle üle, et ka iseenda ja tema endas varjatult valitseva elava Jumala otsijat kimbutavad ja takistavad tugevasti nii mõnedki kartused.


Kuigi igaühel ei ole väga kerge alistada kogu kartust, on see siiski märksa kergem kui avastada teda tema paljudes maskides, milles ta end väga hästi varjab...
Iial ei saa otsija olla piisavalt hoolikas selle tuvastamisel, kas tema tegude väidetavate põhjuste, motiivide ja kavatsuste tege varjab end mingisugune kartus.
Juhul, kui ta jätab ühegi nendest maskeeringutest märkamata, on tal pidevalt "vaenlane omas majas" ega saa ta seda välja kihutada, kuna ta ei tunne seda vaenlasena ära.
Palju enam kui kartlikud aimavad ja tunnistada tahaksid, on karyus põhjustanud maailmas rumalusi ja koledusi.
Kuhu ka ei vaataks, kõikjal võib märgata, et loendamatutel juhtudel on inimesed teinud oma otsuseid kartuse ajel!
Kõikjal võib märgata kartust ühe või teise asja ees, - tuhandesugust kartust, - kartust pettemaskides.
Nõnda piinab ta otsijat meelsasti eelkõige "südametunnistusepiinana", sest inimene ei taipa, et vaatamata tema vigadele ja puudustele peab jääma talle juurdepääs igavesele Vaimule.
"Südametunnistuspiinal" ei ole aga alati tegu südametunnistusega!
"Südametunnistuspiinal" on "südamel" liiga palju sellist, millega kohusetunne iial ei koormaks inimest!

Sellises ajutises kitsikuses teeb iga otsija hästi, kui ei pööra mõnda aega oma sisemisele arengule tähelepanu ega tegele endaga mingil viisil seni, kuni tal ei ole veel õnnestunud alistada avalikku või varjatud kartust ja see pole temast veel taganenud.
Sellega ei kaota ta vähimatki, sest kartusest ei tule iial head!
Ükskõik millisel kujul ka ei olnud kartus inimese juurde tulnud, aga kui see on hüljanud ta, siis märkab inimene, et ta areng pole enda võetud ooteajal sugugi katkenud.
Kartus on ainult seal, kus võis tekkida usalduse puudus oma õiguste suhtes, - aga sellistel eneseusalduse puudumise aegadel ei tule iseenda kallal töötada!

Asjatult võib otsida läbi kogu maailma, et leida ühtainsatki edendavat tegu, mis oleks tehtud kartuse köidikuis viibides!
Kui väidetakse, et kartusest olevat võrsunud midagi head, siis on jäetud märkamata, et hilisem hea on saanud jõu olemasollu sisenemiseks sugugi mitte kartusest, vaid sellelt hetkelt, mil kartus alistati.
Kartus on veel hullem kui pelk hirm, sest suleb kõik avad, mille kaudu võiks veel ligi pääseda julgus, mis hirmu tõttu unustati, aga võib meenumise hetkel saabuda sageli järsku, uuendatud jõuga.
Kartus aga ei taha mingit julgust!
Kui kannatlikku inimest kutsuda üles julgusetust endast peletama, siis peab ta seda vaenulikuks sekkumiseks oma oletatavatesse õigustesse.
Kartus on otsekui endahüpnoosi seisund, millest ärgatakse ruttu anult siis, kui sellest vabadel aegadel on antud endale jõuliselt selleks käsk!
Mingisugustele kartustele kergesti kättesaadav inimene ei suuda endale küllalt sageli sellist käsku anda.

Lubades endas kartuseseisundeid, muudaks vaimuõpilane enda kallal tehtud töö tulemused kaheldavaiks.
Ikka ja jälle peab ta tegema endale selgeks, et tegelikult ei ole olemas midagi, mida tuleks karta.
Kuni otsija tahe ei tööta vasu tema kõrgele püüdlusele, seni abistavad teda ka kõrged abistajad, kes tugevdavad oma jõuga ta vastupanu väga tõhusaks.
Kui otsija on kartuse alistanud, siis avastab ta üha uuesti, et selle oli põhjustanud temas endaloodud hirmuviirastus.
Selle endatekitatud, jõudusid lõhestava ohu tõttu on paljud inimesed end tahtmatult tapnud!
Surm paljast kartusest pole kaugeltki nii harv nähtus kui harilikult arvatakse.

Kartus pole väljaspool meid, vaid saab kogu oma elu inimestelt.
Ehkki on loodud selline väljend nagu "hingeahastus", pole kartuses loomulikult midagi vaimset, ja niisama vähe on selles "hingelist"!
Nagu kõik muugi sellena äratuntav või maskeeritud kartus, nii on ka "hingeahastus" teatud peenemate närvide "kramp", mille kutsub esile teatud ettekujutuste reaktsioon ajutegevusele: seega ainult füüsises ja puhtfüüsilises ajuteadvuses tekkiv häire.
Et ettekujutused, mille reaktsioon kutsub esile spetsiaalse kartusekrambi, võivad pärineda vaimselt või hingeliselt alalt või füüsilis-meelelisest maailnas, see ei luba veel paigutada kartusefenomeni hingelistesse või vaimsetesse piirkondadesse.

Kartust saab edukalt tõrjuda vaid siis, kui igal antud juhul kartusttekitavad ettekujutused kindlalt ära tuntakse ja kartusttekitavad momendid nende juures kainemeelse vaatlemise abil kõrvaldatakse.
Et need ettekujutused on erinevad mitte üksnes üksikutel kartusse langenud inimestel, vaid võivad ka igal üksikul inimesel mitmeti vahelduda, siis on soovitav anda ajule ikka-jälle see mainitud käsk alanud kartusekrambist otsekohe ärgata.
Seejärel tuleb kartusttekitanud ettekujutus tingimata mõtteliselt isoleerida ja kartusttekitanud momendid tema juures välja selgitada.
Kui need momendid on täpselt tuvastatud, siis on neid mõttes kaotada kerge ja edaspidi ei pääse nad enam mõjule.

Siin ei taha ma selgitada arsti valdkonda kuuluvaid asju vaid annan üksnes oma õpilasele nõu, kuidas ta suudaks kõrvaldada oma sisemise edenemise teelt suurima takistuse.
See on vajalik seda enam, et väliselus julgeimadki inimesed langevad vahete-vahel kartuseseisundisse siis, kui on hakanud tõsiselt arendama oma vaimset organismi.
See on mõistetav, kui peetakse silmas seda, et paljud inimesed on küll harjunud treenima mingil viisil füüsilist keha, teised arendama aju kõrgeima jõudlusvõimeni ja kolmandad hoolitsema oma hingelise tundmise eest, aga enamusel jääb nende endi substantsiaal-vaimne organism, mida maine loom instinktiivselt väldib, nii latensesse seisundisse, et kujutab täiesti tundmatut, ajuteadvusele õudset piirkonda.
Tundmatu, läbiuurimatu kujuta aga endast alati ebakindlamat ja seega kõige meeldivamat tegevusvälja inimfantaasia kõikidele kartusesttekkinud õuduspiltidele.

Kuni varemkuuldud lastemuinasjuttude ajuladestistest, päritud religioonisüsteemi kord usutud väidetest ja oma oletatava või tegeliku süü kujutlustest moodustunud õuduspildid pole lõplikult tõrjutud, seni pole võimalik edasi sammuda sellel sisemisel teel, mis toob Vaimu.
Seetõttu on otsija päevast-päeva pidevalt kohustatud välja selgitama oma mõtlemise, kõnelemise ja tegutsemise tõelisi motiive, et tunda kartus ära ta kõikides maskeeringutes ja kihutada ta välja tema peiduurgastest.
Selline kontrollimine edendab sisemist elu tõeliselt ja on palju kasulikum kui kõik "südametunnistuse uurimine", millega kaasneb tõelise või kujuteldava süükillukese otsing ja mis võib seetõttu saada needuseks, mis tabab esmajoones südametunnistust kõige enam järgivaid inimesi...
_________________
Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.