Kooselu põhineb kaisusmagamisel‏

Mina ei saa aru, miks inimesed veel üleüldse koos elavad, kui nad enam koos ei maga. Koosmagamine on ometi mehe ja naise ühise elu põhjus ja põhjendus. Kui üks oma padjaga teise tuppa kolib, siis on faktiline kooselu ju läbi.
Faktiline kooselu tähendab ikka seda, et mees ja naine magavad koos: teineteisega ja teineteise kõrval. Nii et ma ei mõtle koosmagamise all siinkohal mitte ainult seksi — kuigi elu ilma seksita ei kõlba arusaadavasti mitte kassi saba allagi –, vaid eelkõige just kaisusmagamist. Seda, et kallistatatakse ja ollakse teineteise lähedal ja võetakse kaissu. See on kooselus kõikse tähtsam asi üleüldse.

Kui seda enam ei ole, siis ei ole ju mitte midagi. Ilma kehalise läheduseta ei saa mehe ja naise vahel olla ka mingisugust muud lähedust. Jajaa, ma tean küll, nüüd hakkavad mõned kohe peale, et neil on oma mehega vaimne ja hingeline suhe ning et nemad on niisugustest nooreea lollustest nagu seks ja kaisusmagamine ammugi üle kasvanud. Et neil on nüüd teised väärtused, bla-bla-blaa.
Mis väärtused teil siis on, uurin. Selgub, et põhiline väärtus on ühised lapsed ja ühine vara. Et kuidas sa neid ikka jagad. Ei saa ju lahku minna. Ja tegelikult pole elul ju vigagi, saame normaalselt läbi, eriti ei tülitse…. jah, aga ega eriti teineteist ei salli kah. Üsna pea tuleb välja, et sellised paarid elavad koos paljast harjumusest ja hirmust lahkumineku ees.
Võib ju ennast petta sellega, et eraldi voodites magame ennast paremini välja. Niisukest juttu olen ma kuulnud küll ja küll. Et me teeme mõlemad nii palju tööd ja peame olema hommikul puhanud, et veelgi paremini tööd teha. Noh, aga kas keppi kah teete või, küsin mina selle peale. Teeme, öeldakse mulle. Korra kuus või poole aasta jooksul ikka teeme. No tule, taevas, appi! Ja seda nimetavad nad kooseluks.
Tühjagi, ma ütlen. Kui sa enam oma mehele musi ei anna ja teda ööseks kaissu ei taha, siis sa ju ei armasta teda enam. Kui sa tuled mulle rääkima, et sa ei saa oma mehe kaisus magada, sest ta norskab või vähkreb või kisub sult unes tekki ära, siis on armastus läbi, kööga-mööga!
Kui sa meest armastad, siis pole sul norskamisest lugu: annad talle korra hellasti küünarnukiga ribidesse, võtad ta uuesti kaissu ja magad edasi. Kui ta kisub sul unisest peast kogemata teki ära, siis kisud lihtsalt teki tagasi ja poed talle lähemale. Kui oled hästi lähedal, siis on sul nii hea ja soe, et pole tekki vajagi.
Kui oled näiteks halba und näinud ja lööd keset pilkast ööd silmad lahti, siis näed sa kõigepealt oma meest, kes unesoojalt su kõrval lamab. Siis saad kohe aru, et need koledad pildid olid ainult uni ja muud mitte midagi. Nii turvaline on ometi siis talle kohemaid ligi pugeda ja hakata nägema teist, paremat und.
Nojah, muidugi iga paar tülitseb vahel. Iga rahumeelsemgi isend keeb vahel üle ääre, rääkimata siis minusugustest, kellel on tülinorimine kohe veres. Aga kui on kõvasti tüli noritud, siis on pärast ju nii hea olla. Oled saanud oma jura ajada ja märganud, et ega sa jonnimisoskuse poolest lastest suurt ei erine. Viimaks võid oma mehele suurejooneliselt andeks anda, et ta sind ei mõista. Millal enne on mehed naisi mõistnud, eks.
Ent ükskõik, kui äge tüli ka poleks olnud, tuleb ikkagi kaisus magada. Ükski viha ei saa ometi olla nii suur, et kaissu ei tahaks! Põhimõtteliselt võib ju paar päeva viha pidada, kui on ikka väga vaja, aga ööseks tuleb sellegipoolest vaherahu teha. Kaisusmagamine on lihtsalt nii hea, et sellest ennast ilma jätta oleks sulaselge totrus.