Kuhu kaob kooselus erutus?

Tiia Lõoke Mõtisklus

Oleme harjunud ja peame tavaliseks seda, et pikaajalises suhtes erutus, elevus, põnevus vähenevad.

Kas see peab nii olema, et armas ja omane inimene muutub igavaks? Kuhu kaob erutus, kui mõistmine ja turvatunne on olemas? Miks muutub partner tihti vennaks-õeks?



Gestaltteraapia järgi tekib erutus suhtes ainult läbi kontakti nii enda tunnetega kui teise inimesega. Tõeline kontakt kahe inimese vahel on raskesti kirjeldatav ja nõuab harjutamist. See on tunne, et olen tervenisti siin nii oma keha, tunnete kui ka mõtetega ja naudin ning väljendan ennast tervikuna. Tajutav on ülenemise, liigutuse, kokkusaamise, läheduse, oma kehasse kojujõudmise tunne.



Suhtlemise mitu tasandit

Põhilise osa ajast suhtleme teiste inimeste ja ka oma partneriga pealiskaudsematel tasanditel. Ütleme viisakusväljendeid, räägime päevasündmustest, oma tööst, oleme lapsevanemad ja täidame mehe-naise rollist tulenevaid ülesandeid.

Suhtlemises on olemas sügavam tunnete tasand, mida me jagame nendega, keda me usaldame. Usaldus tähendab ka seda, et minul ja teisel inimesel on segamatut aega ja ruumi olla omavahel. Tunnete tasandil oleme inimene oma südamesoovide, ihade, õrnuse, haavatavuse, viha, kurbusega. Tunnete tasandil toimub tõeline kontakt ja koosolemine teise inimesega, elus olemine, erutus. Sellisest suhtlemisest ammutame me toitu hingele ja kehale, see hoiab meid läbi põlemast.

Nii pealiskaudsem kui ka sügavam suhtlemine on vajalikud, aga tihti puudub meil viimaseks oskus, julgus ja tahtmine.



Kaitsed

Tunneteni jõudmist ja nende jagamist segavad ka elu jooksul omandatud kaitsed või kontakti vältimine. Kaitseteks on hirm, segadus „Ma ei saa midagi aru“, ärevus „Mis saab“, soov kontrollida „Tahan täpselt teada, mis juhtub“, soov vastu panna „Ei taha“, ummikus olemise tunne ja muud. Kaitsed võivad olla põhjustatud läbi elatud traumast, hülgamisest.

Gestaltteraapia tegeleb kontakti vältimiste ehk kaitsetega, nende tundmaõppimise ja teadvustamisega. Kaitsed saab läbi töötada ja selgitada välja, mida neist on veel vaja ja mis on hakanud suhtlemisel piirama.



Suhtlemine ohutus „rollis“

Mõni paar suhtlebki peamiselt ema-isa, abikaasa rollis olles, isiksus jääb tahaplaanile. See on loomulik ajal, kui lapsed väga palju tähelepanu nõuavad, aga ei toimi terve elu. Sellisel paaril oleks nagu kõik korras, täidetakse edukalt oma kohustusi, märksõna on tubli olemine.

Rollis elades ei võeta tunnete tundmiseks aega, tunded saavad välja kurnatud ja erutus omavahel kaob. Tihti on roll kaitse hirmu eest või huvi puudumine iseenda sügavama loomuse suhtes, enda avamise ja armastuse jagamise ees. Tavaliselt ei ole inimene teadlik oma hirmust ega enda kaitsmisest armastuse eest. Arvatakse, et armastus kaob aja jooksul, pannakse süü partnerile, lahutatakse, otsitakse erutuse tekitamiseks armuke või elatakse kuidagimoodi edasi.



Kuidas ja mille eest me hakkame ennast kaitsma

Kaitsed ehk kontakti vältimised õpitakse ära varasema elu käigus, kui kogetakse halvustavat suhtumist oma tunnete väljendustele või teiste poolt liiga tugevaid tundeid, nii et peab ennast kaitsma või tähelepanuta jätmist - pole kunagi aega või tahtmist kallistusteks, ära kuulamiseks.

Usaldamatus võib tulla ka traumast varasemas lapsepõlves, ei riskita end avada, kuigi praegune partner pole sellega seotud. Kusagilt on saadud kogemus, et tunded on midagi halba, häbiväärset, mis tuleb alla suruda.

Tunded saavad jäätatud ja nendega kaotatakse kontakt. Nii kaob kontakt iseendaga, ei saada aru, kes ollakse või mida tuntakse. Kui pole head kontakti iseendaga, pole ka head kontakti teistega.

Näiteks hakkab mees karjuma, kui pisemgi asi on kodus segamini. Naine tahab, et valitseks kodurahu ja püüab iga hinna eest meest mitte närvi ajada. Ta on hirmul ja neelab alla enda tegelikud tunded – solvumise, viha, kurbuse, haavumise - ja kaotab nendega kontakti. Kaob ligipääs kõigile oma tunnetele.

Kui ehe tunnete jagamine ja olemine kahe inimese vahel on lõppenud, siis lähisuhe vaesub, kaovad erutus, seksuaalsus ja rõõm.



Ühtesulamine partneriga kui kaitse eriarvamuste eest

On selge, et kui mees väljendab põhiliselt tunnetest oma viha ja naine kardab, on midagi vajaka. Inimesed oleks nagu kokku leppinud, et ei jagata teisi tundeid – valu ja armastust. Naine tegeleb enda kaitsmisega viha eest, ka enda viha eest ja mees enda kaitsmisega armastuse, läheduse, valu eest. Sellisel paaril ei ole tõelist kontakti iseendaga ega teisega.

Sellist olukorda nimetatakse ühtesulamiseks, mis takistab sügavamat kontakti. Ühtesulamine ehk konfluents tähistab gestaltteraapias seda, kui inimesed on sõlminud vaikiva kokkuleppe, et neil ei ole eriarvamusi (mingis teatud teemas).

Näiteks võib olla vaikiv kokkulepe, et kunagi ei väljendata viha, või et kunagi ei jagata valu, või ei käsitleta seda, et pole aastaid seksitud või et kummalgi on armuke. Inimene ei saa aru, et ta hoiab vaka all suurt osa endast. Ta ei saa enam aru, mida tahab ja tunneb. Ta on kohandunud keskkonnaga ja kaotanud oma mina.

Mingi ühtesulamine toimub alati pikaajalistes suhetes ja on hea koostöö eeldus - võtame omaks teise arvamusi, mis meile meeldivad ja matkime teise käitumist, mis meile meeldib. Probleemiks kujuneb ühtesulamine siis, kui me hülgame suure osa iseendast.

Võimalus aru saada, kas ma olen oma kaasaga ühte sulanud või mitte, on sellest keskkonnast mõneks ajaks eemalduda. Kui on vabaduse tunne, tekib elavnemine või kaob süütunne, on selge, et mingit osa endast on alla surutud.



Tunnete jagamine loob läheduse ja erutuse

Gestaltteraapia jagab kõik tunded nelja põhitunde alla – rõõm, seksuaalsus, viha ja kurbus. Kui inimesed jagavad omavahel neid kõiki tundeid, tunnevad nad ennast terviklikult ja suhtes tekib lähedus ja kirg.

Kõik tunded on omavahel seotud ja kui me surume alla mõnda „negatiivset“ tunnet, siis me surume alla ka „positiivsed“, inimene ei väljenda tervikuna oma loomust. Nii kaovad ka erutus, loovus, kirg, vaimustus, elevus - inimene suretab ennast.

Ei ole võimalik olla erutav ja kirglik, kui ei suudeta väljendada kurbust ja viha.

Tihti võib peale viha väljendamist (ja leppimist) tunda suurt kirge või peale sügavat nutmist tunda soovi armastada.

Iseenese tunnete tundma õppimine, aktsepteerimine ja väljendamine on tee läheduse loomisele. Tunnete jagamisega kaasneb alati risk, kuidas teine selle peale reageerib. Aga ilma riskita pole põnevust ja erutust. Ainult kindla peale minek tähendab teadlikult igava ja rutiinse elu valimist.



Erutuse kasvatamine ja mahalaadimine

Veel ühest aspektist vaadates võib erutus puududa suhtest seetõttu, et me tegeleme erutuse ja seksuaalsuse mahalaadimisega oma mehe-naise rolli täites.

Kui me kogu aeg laadime maha, siis oleme varsti tühjad. Meie keha ei tööta enam meiega kaasa, ei allu meie tahtele. Nagu patareisidki on vaja keha ja tundeid vahepeal laadida.

Laadimine on tunnete ja kehaga kontaktis olemine, ilma et me midagi nendega peale hakkaksime. Laadimine on nautimine ilma eesmärgita, ilma keha millekski kohustamata. Mida keegi naudib, on erinev. Nauditav võib olla tunnetada nii oma agressiivset kui oma pehmemat poolt.

Näiteks võib olla väga erutust laadiv tantsimine, poksimine, massaazh, ratsutamine, maalimine, mis iganes. Kõik, mida tehes inimene tunneb ennast tõeliselt elavana, tõeliselt rõõmsana, kasvatab tema kirge ja erutust. See on kontaktis olemine iseendaga, oma seksuaalsuse ja rõõmuga. Alles pärast seda on võimalik teisega midagi jagada. Sama oluline on õppida vastu võtma teise poole seksuaalsust, ilma kontrollimata.

Kui kooselus mõlemad riskivad ennast avastada ja väljendada üha uuesti ja üha sügavamalt, siis suhtes säilib värskus ja erutus ning põnevus ei kao. Sest inimloomus ja selle sügavus on lõputu.