Mõned mõttelõigud raamatust: Risk olla elus.

Mõned mõttelõigud raamatust:
J.Oldham, T.Key, I.Y.Starak. Risk olla elus. Sissejuhatus gestaltteraapiasse.
Tlk. Andres Ehin, Huma 1998 (orig. 1978, Risking Being Alive)


Kaitstes ennast haigetsaamise vastu, olen ennast tahtmatult kaitsnud ka armastuse eest.
Gestaltteraapia keskne kontseptsioon seisneb selles, et teadlikolemine loob aluse tervendavateks muutusteks.
Suurem osa meist on oma elutee ühes või teises järgus õppinud hoiduma omaenese olemuse ja oma kogemuse teatud osade teadvustamisest selle nimel, et ära hoidu hirmu või ebameeldivaid tundmusi.
Oma teadlikolemise tõkestamisega me mitte ainult ei seo energiat, vaid pärsime ka asjakohase käitumisreaktsiooni, mis normaalsel juhul oleks esile tulnud. Nõnda siis: oma teadlikolemist tõkestades riskime kaotada üht osa oma olemusest ja meist saab emotsionaalse puudega inimene.
Oma tee käimiseks elus pole autoriteetide nõuannetest midagi kasu.
On kvalitatiivne erinevus selle vahel, mida me tegelikult tajume, ja selle vahel, mida me mõtleme, et me näeme.
Ära jälgi oma mõtteid, jälgi seda, mis on tegelikult olemas.
Info allikaks on võime selgesti näha, s.o. olla teadlikkuse seisundis.
Selle etteaimamine, mis hakkab juhtuma, või kogu tähelepanu koondamine sellele, mis on juba juhtunud, tõkestab tee selle ees, mis parajasti juhtub.
Mõnikord viib elav kujutluspilt läbikukkumisest meid selleni, et me ei hakka iga võimalikku tegevuskava üldse läbi proovimagi
Tegelikkuses pole asjad nii, nagu te sooviksite, ega ka mitte nii, nagu nad teile paistavad - nad on nii, nagu nad tegelikult on. (Robert Ringer)
Et mõtetstada nägemistaju, peame ühe objekti tema taustast eraldama. Sest ainut siis, kui ese on millegi taustal nähtavaks tehtud, omandab ta mõtte või tähenduse.
Miski on tõene siis, kui ta on kooskõlas oma kontekstiga.
Kui me oma kehalistele nähtustele tähelepanu pöörame, siis jõuame tihtilugu tõkestatud tunnete jälile.
Iga ajahetk on uus - mingis mõttes on kõik, mis me teeme, esmakordne.
Gestaltteraapia teadlikkusetreening seab eesmärgiks fikseerunud käitumismustri mahalõhkumise, julgustades meid keskendama oma teadlikkust täpselt sellele, mis toimub välisilmas.
Sel viivul, kui võtame omaks, et oleme tõesti vastutavad enese ees, vaatamata sellele, mis vanemad meiega teinud on või kuidas ühiskond meid on dresseerinud, - sel viivul avame end võimalusele muutuda ja kasvada.
Mõne oma isiksuse tahu mahasalgamine pärsib võimet ümbritsevale maailmale reageerida.
Alatasa ja kergesti märkame teiste inimeste ebameeldivaid loomujooni, aga palju raskem on meil neid jooni meie eneste juures märgata.
Pidev lootmine teiste peale, et nemad meid valgustaksid, selle asemel et ise vastust leida, tugevdab ühtaina abitustunnet.
Õppida - see tähendab avastada ühe või teise asja võimalikust.
Hirm selle ees, et kuskil on keegi, kellele ei meeldi see, mida me teeme, takistab meid oma vajadusi rahuldamast.
Kui ilmutan teistele oma tõelist loomust ega muretse, kuidas nad vastavad, siis mõned hoolivad minust, teised ehk mitte. Kuid kes saab mind üldse armastada, kui keegi mind ei tunne. Ma kas riskin, või elan üksilduses.
Reeglite või ootuste jäik järgimine võib meid viia tardumusse ning kahandada meie võimet spontaanselt reageerida.
Pole võimalik teistega lähedasi suhteid luua, kui teil pole selget arusaamist iseenesest, kui te ei oska end teistest eraldada ega enda ning teiste vahele piiri tõmmata.
Mida enam me end asjade loomulikku kulgu vahele segame, seda enam hävitame omaenese suuri elutähtsaid piirkondi.
Oma vajaduste teadvustamine on esimene samm teel nende rahuldamise poole.
Kui vanemate poolt esitatud nõuete taga on varjatud ähvardus laps endast ära tõugata - ja sageli see nii ongi - siis pole väikesel lapsel jõudu selle vastu protestida, sest ilma vanemate armu ja toeta võiks laps sõna otseses mõttes hukkuda.
Liigagi tihti pole konfliktid midagi muud kui rafineeritud vahendid iseenese piinamiseks selle eest, et me ei ela oma meelisettekujutluste vääriliselt.
Kui me (aga) hetkes olemisele täit tähelepanu ei pööra, siis võime takerduda tundmustesse, mis on juba ammu minevik.
Me peame kitsendama oma teadlikkust niisuguste tähendusrikaste vaatluste hulgani, mida me veel käsitleda suudame.
Olevikule häälestumine tagab meie reageeringute parema kokkusobivuse sellega, kes me oleme ja mida me tahame.
Inimestevahelised suhted sõltuvad üksikisikute loomuomadustest, aga nende koosmõju pole kunagi täiel määral ennustatav. See, kes me oleme, sõltub sellest, kellega me koos oleme.
Ainus viis teada saada, kas kontakt ühe või teise inimesega hinge soojendab, on see ära proovida.
Kui me reageerime spontaanselt, siis me oleme ka ehedad, vaatamata sellele, et mõnikord pole meie reageering originaalne.
Paljud meie hirmud on tagasiviidavad kartusele üksinduse või mahajäetuse ees.
Selleks, et midagi tähtsat kellelegi teisele edasi anda, on vaja õigeid tingimusi, ja seda, et see teine inimene oleks võimeline kuulama.
Kuna me oleme liiga kinni kujutluses, kuidas asjad peaksid olema või välja nägema, ei taha me loomeidu kuidagi mulla alt tärkama lasta.
Aga kui oleme tõeliselt vastutavad iseenda eest, siis on meil ju alati võimalus lahkuda.
Arusaamine, et kogu kriitika pole midagi muud kui kellegi teise väärtushinnangute rakendamine meie ponnistuste suhtes, aitab meid. Sest siis, kui me usaldame ennast, ei pruugi me ju käia teiste ootuste ja lootuste järgi, kui see pole meie vaba valik.