Paulo Coelho raamatud‏

lk 44-45

Mõnikord haarab meid ohjeldamatu kurbus, rääkis ta. Taipame, et tolle päeva nõiduslik hetk on möödas ja me ei ole seda märganudki. Ja elu paneb siis oma võlu ja annid meie eest peitu.

Peame kuulama last, kes me kunagi olime ja kes ikka veel on meie sees alles. Too laps mõistab nõiduslikke hetki. Võime lämmatada tema nutu, kuid me ei saa tema häält vaikima sundida.

Laps, kes me kunagi olime, elab endiselt meie sees. Õnnistatud on lapsed, sest nende päralt on taevariik.

Kui me ei sünni uuesti, kui me ei suuda õppida vaatama elule lapsepõlve süütuse ja tarmuga - siis ei ole mõtet edasi elada.

Enesetapuks on mitmeid mooduseid. Need, kes püüavad tappa keha, rikuvad Jumala seadust. Need, kes püüavad tappa hinge, rikuvad samuti Jumala seadust, kuigi nende süütegu ei ole inimeste silmis nii nähtav.

Pangem tähele, mida laps meie südames räägib. Ärgem tundkem tema pärast häbi. Ärgem laskem tal hirmu tunda, sest ta on üksi ja teda ei kuulata peaaegu kunagi.

Laskem sel lapsel meie elu ohjad mõnikord enda kätte võtta. Laps teab, et kõik päevad on isemoodi.

Laskem tal jälle tunda, et teda armastatakse. Olgem selle lapse meele järele - isegi kui see tähendab, et tuleb käituda teistmoodi, kui oleme harjunud, ja isegi kui see teiste meelest tobe tundub.

Pidagem meeles, et inimlik tarkus on Jumala silmis hullus. Kui me kuulame last oma hinges, löövad meie silmad särama. Kui me ei kaota sidet selle lapsega, ei kaota me ka sidet eluga.