Minu tore ja meeldejääv sõit õekese juurde august 2008

Välja sõitsin kodust reede hommikul. Sõit Vancouver'i saare põhjatippu läbi väikeste linnade oli 360 km. pikk ja kestis pea 6 tundi.
Tutvusin kohaliku väikse linnaga Port Hardyga ja leidsin koha ööbimiseks ja auto parkimiseks.
Laupäeva hommikul 5.20 tuli mulle buss järele ja ees ootas vihmane sadam.
Praamile saime 6.00 ja 7.30 esimese kohvi ja algas 15 tunnine sõit praamil Prince Rupertisse.
Ilm oli kena ja kohalikud imestasid, et sellel päeval ei sadanud vihma ja saime pardal päikest nautida.
Kohale jõudis praam 10.30 õhtul ja oligi juba Dagmar mul oma pisikese kutsuga vastas.Oh neid kallistusi, sest olime ju plaaninud juba kokku saada kaks aastat.
Dagmari juurde sõit oli lühike ja juba me nautisime maja soojust ja hubasust kaminatule ja sampuseklaasiga. Oh ei pannud me tähelegi, et aeg oli nii kiirelt möödunud ja pere uute elanikega sõprus loodud ja oli juba vaja magama minna.
Pühapäeva hommikul läksime Dagmari meeshingedega paati parandama ja traktoriga sõitma, õhtul sai ujuvas majakeses õlut rüübatud ja lõhet maitstud.
Esmaspäeval olime krabijahil ja õhtul sai siis veiniga krabi vitsutatud ja krabikonserve tehtud.
Teisipäeval algas uus seiklus. Asjad hommikul autosse ja Alaskale.Oi neid ilusaid loodusepilte, pisikest karumõmmi,kotkaid...
Sõitsime läbi indiaanlaste väiksest külakesest ja lõpuks saime toreda üleöö koha kauni jõe kaldal.
Tegime lõkke ja pajatasime põhjamooride jutte kuni pimedani. Eks neid jutte oli veel pooleligi kui avastasime krabina põõsastes. Ju siis ka karupoiss oli meid kuulama jäänud.
Saime pool ööd magada kui hakkas paduvihm,mis meid äratas.Aga ega see meid ei pidanud...
Kolmapäeva hommikul alustasime vihmas kohvikeetmisega ja sinna sekka ka pisike lonks brandyt.
Tee Stewartisse möödus kiirelt. Tegime pilti ja nautisime lumeliudu.
Tutvusime oma uue hotellikohaga, armsa väikese linnaga ja käisime Alaskal. Plaan oli minna mõmmisi vaatama aga keda ei olnud, seda ei olnud....
Seega aga saime rahakoti kergemaks mõne ostuga ja õhtuks saime hotelli rampväsinuna tagasi.
Sauna, paar lühemat juttu, lonks õlut ja nagu kõik eelnevad õhtud, naeru saatel magama.
Kuna Dagmar oli teelt uue caputcino masina ostnud siis olime selle sunnitud sisseõnnistama hommikul.Peale "harossaja kohve" tegime küla armsas kohvikus kohalike kanamunadega hommikusöögi ja otsustasime veelkord karudega Alaskal õnne proovida. Aga ei ikka mingit lootust. Seega olime sunnitud omale loomanahad kaasa Alaskalt ostma.Nii siis saime kumbki omale ilusad punased ida coyote nahad ja Dagmar pundi erinevate loomade sabasi.
Tagasitee nagu alati möödus kiiremini kui sinnasõit. Tegime peatuse Victori kodukülas ja korjasime marju kaks ämbrit. Jalutasime metsas ja korjasime seeni.
Nii siis kui auto maja ette parkisime oli täpselt 1000 km ees.
Ruttu asjad autost tuppa ja tuttu.
Reedel jalutasin Dagmari juurest linnaga tutvuma ja käisin muuseumis, mis kuumad tunded indiaanlaste kunagisest elust südamesse jättis. Peale väikest puhkust hakkasime lõhevorsti tegemiseks ettevalmistusi tegema. Kui lõpuks aega saime ja maha istusime, et klaasike veini juua siis avastasime,et oleme teinud kaks kapsapirukat, põdralihast kaks pikkapoissi, marjadest mahla, kala soolanud, ja ettevalmistused vorstiks teinud.
Ikka kaks eesti naist oma hobidega köögis.
Laupäeva hommikul lõpetasime oma alustatud vorstitegemise ja pooleli oleva veini.
No oli vahva ja sai nalja ja sellega sai ka kohe mõned ebaõnnestumised korda saata.Aga kokkuvõtteks kõik õnnestus ja oleme teisel korral nats targemad.
Peale lõunauinakut tegime 6 km jalutuskäigu paduvihmas.Park, kus jalutasime oli tõeliselt ilus ja kui koju jõudsime olime nagu kassipojad märjad.
Pühapäeval hakkasin juba vaikselt koju minekuks ettevalmistusi tegema ja vaatasime pilte ja õhtul tutvusin Dagmari vene päritoluga sõbranna Katjaga, kes mulle kenad pildid kinkis.
Sai siis naistega naistejutte vihistatud, sampust mekitud ja õhtu lõpuks tegime avastuse,et see oli siis minu esimene ja viimane õhtu kui olime kamina ette köögist jõudnud. Kuna kaminasoojus ja vahuvein oli omad tööd teinud siis ei märganudgi,et juba kell varahommiku tunde oli näitamas. kiiresti magama ja hommikul 4.00 kellaga ülesse.Dagmari kiisu oli terve öö minu kaisus vist hüvastijätuks. Ka kustu oli mind selle ajaga juba omaks võtnud ja hommikukohvi jõime koos väikemees mul süles.
Nii siis sai see killavoor kotti ja coolerisse ja olime 6.00 sadamas. Tagasitee küll läheb alati kiiremini, kuid seekord oli praamil ka vahepeatus ja kokku läheb sõit 16 tundi.
Meri on rahulik, ilm on ilus ja selge ja vaalad tervitavad meid oma hüpetega. Eks vast teavad, et sellel kellajal ülepäeviti on nende poolt rõõmuhüpped. Muidu ju inimesed kasvaksid peputpidi pinkide külge kinni siis aga on põhjust vaale vaatama minna.Lõpuks hakkab siis pimedaks minema ja nii see sadamatuled paistma hakkavad.