Lähisuhted kui isiksuse alustalad.

Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007


Kui pereprobleemide tõttu enam tööl keskenduda ei saa, tuleb midagi ette võtta. Psühhoterapeudi juurde tuleb üha enam tööalaselt edukaid inimesi, kes pideva lähisuhte kriisi tõttu aga oma eneseteostuses seisma jäävad. Nad küsivad: „Miks mind jälle maha jäeti. Olen ju eduka firma juht.“ või „olen teinud kõik, et mu lapsel oleks hea, kuid ta hoiab minust eemale“. Sellistel juhtudel oleks firmal tulusam inimene järjekordse erialasele konverentsi asemel saata hoopis lähisuhteid tervendavale koolitusele või spetsialisti juurde. Kui inimest võrrelda majaga, on lähisuhted kui maja alustalad. Maja seinad kui tema suhted ja suhtlemine kõigi teiste inimestega. Katus aga kui tema oskused, teadmised ja kogemused, mida ta oma elus rakendab ja pidevalt juurde õpib. Karijäärile keskendudes ja oma tööalaseid oskusi laiendades, võime vahel ära unustada alustalad, millel meie professionaalsed oskused seisavad. Alles siis kui seinad värisema löövad, vaatame enda sisse, küsides endalt: kes ma olen ja kus ma olen? Maja kokkuvarisemise äärel olles ka: miks ma üldse olen?



Mis siis maja värisema paneb? Vaatame Naist, kes kohtub Mehega. Mees on loov, erutav ja inspireeriv. Naine tunneb, et mees äratab ta ellu, toob tema ellu loovuse. Ta tunneb, et on selle mehe jaoks justkui loodud. Ja ta toob mehe ellu hoolitsuse ja armastuse. Ta imetleb mehe spontaansust, mis tema enda käitusmisrepertuaarist puudub (loe: on allasurutud). Naine peab ennast praktiliseks ja empaatiliseks. Ta arvab endal olevat „jalad maas“ vastandina mehe abstraktsele pilvedes kõndimisele. Kuid kokku saades kogevad nad täiuslikkust.

Mees ja naine täidavad ära teineteise “tühjad“ kohad, omistades teineteisele omadusi, mida nad arvavad endas mitte olevat. Armununa proijtseeritakse oma armsamale positiivsed omadused. Hiljem aga ka nn.negatiivsed omadused, mis kuuluvad tegelikult meie enda isiksusse, kuid millest ei olda teadlikud. Seda nimetatakse projektsiooniks. Võib ka juhtuda et partnerile omistatakse kogu oma „varjupool“. Vanasõnagi ütleb et „teise silmas pindu nähakse, aga enda silmas ei nähta palkigi.“



Aja möödudes hakkab Naine Mehe juures nägema ka muid omadusi, mida ta algul ei näinud. Naine kogeb üha enam mehe hoolimatust enda suhtes: mees on kodus sageli ärritunud ja vihane. Naine olemata süüdi, tunneb siiski süütunnet. Lisaks sellele on mees „lohakas“. Meest aga ärritab naise „liigne nõudlikkus ja korra-armastus“. Mees tunneb, et naine nõuab talt midagi, mida ta ei taha või saa anda. Kodust väljaspool Mees särab oma loovate ideede ja eneseteostusega, naine veedab üha rohkem aega lastega kodus. Selle paari suhe paraneks, kui mees näitaks rohkem välja oma soojust ja hoolivust, leiaks endas ühenduse oma õrnusega ja valuga. Naine aga avastaks enda loovuse ja spontaansuse, leiaks üles selle, mis teda tõeliselt erutab ja innustab.



Pahatihti vastandumine ja vastuolud aja jooksul teravnevad. Antud näite puhul, kui mees jätkab oma ärrituse ja viha väljavalamist naise peale ega võta vastutust kodus korra hoidmise eest. Naine aga kodurahu nimel oma tunded alla surub ja hambad kokku pigistab. Jätkates üksi koristamist, sellega kogu aeg taasluues mehe lohakust. Selle tulemusel ammenduvad lõpuks mõlema jõuvarud. Naine, tegeledes enda kaitsmisega mehe viha eest ja ka enda viha eest, kaotab kontakti oma rõõmu ja armastusetundega. Mees aga, tegeledes enda kaitsmisega läheduse, armastuse ja sellega kaasnevate nõudmiste eest, otsib vabadust ja inspiratsiooni väljastpool kodu. Mõlemal jääb vajaka sügavamast kontaktist eelkõige iseendaga. Ja sellest tulenevalt teisega.



Kui seda lugu nagu sibulat edasi koorida, võime näha ka selle paari hirme ja alateadlikke juhtmõtteid, millest tulenevad nende ülejäänud mõtted ja teod. Naise alateadlikuks juhtmõtteks võib olla: „ma ei ole piisav“, „minus on mingi viga“, „ma ei vääri armastust“. Mehe juhtmõtteks: „lähedus ei ole turvaline“, „lähedus teeb haiget“, „armastus lämmatab“. Nagu näha, mehe-naise juhtmõtted ja neist johtuvad käitumismustrid kenasti haakuvad. Lahtihaakimiseks on vaja neist alateadlikest mõtetest teadlikuks saada. Oma käitumist juhtivate mõtete leidmiseks võib abi olla küsimustest nagu: mida „on õpetanud“ mulle läheduse ja armastuse kohta minu isa-ema, vanaisa-vanaema? Kuidas minu vanemate vahelised vastuolud peegeldub minu lähisuhetes? Me kõik kanname endaga kaasas oma ema-isa vastuolusid, mis on meie enda peamisteks sisekonfliktideks, mis omakorda võivad mingil moel peegelduvad meie enda paarisuhtes. Mis sees, see väljas.



Lahkuminekute peamiseks põhjuseks on liigne vastandumine, polariseerumine: mina olen tubli, sina oled luuser; mina olen äpu, sina edukas; mina olen üle-vastutav, sina ala-vastutav (nt.suhte, laste, otsuste tegemise eest). Kui võtame mõne asja eest liigselt vastutust, siis paraku treenime sellega teises vastutusest kõrvale hoidmist.



Kõigis on kõik olemas. Teatud tingimuste tõttu oleme hetkel sellised nagu oleme. Terviklik isiksus on kui täisring, omades tuhandeid läbipõimunud polaarsusi. Me võime olla teadlikud oma headusest teise suhtes, kuid täiesti ebateadlikud julmusest iseenda suhtest. Me võime teadlikult kedagi millegi pärast imetleda, olles täiesti ebateadlikud, et see kõik on meis endis olemas. Igaühel on omad pimetäpid. Enda sügavam tundmaõppimine on hea kontakti ja lähisuhte alustalaks.