Emotsionaalne intelligentsus võib päästa su suhte!

Allikas: Ajakiri Naised


Maailma tundmine algab iseenda tundmisest. Vaadates tagasi oma elule, märkad, kui vähe oled iseennast tundnud ja teadlik olnud, mis su tunde- ja mõttemaailmas toimub. Seevastu vägivallatu suhtlemise ja elamisviisi praktiseerijad väidavad, et näevad märkimisväärset muutust elu kvaliteedis just tänu suhtemallide muutmisele. Kuidas suhteid paremaks muuta, õpetab empaatiatreener Merike Kahju. Kui mu sõber viimane kord Eestisse tuli, veetsime koos väga ebameeldiva nädala. Ma ei tundnud iseennast ära, sest käitusin nagu viimane fuuria. Märkasin, kuidas ühtäkki iga pisemgi asi, mida ta tegi, tekitas minus ärritust. Ometi teadsin, et asi ei ole üldse temas! Kui ta teinuks midagi täpselt vastupidi, oleks minu reaktsioon ikka sama. Tal ei olnud vähimatki võimalust midagi "õigesti" teha, et minu rahulolu ära teenida! Seega pidi "kala" olema kuskil mujal!
Üksteise lähedus muutus nii talumatult pingeliseks, et lõpuks taipasime aega võtta uurimaks, mis meie vahel toimub. Kerisime meenutustelinti tagasi tema saabumise hetkeni ja selgus, et olime jätnud väljendamata "pisiasju". Saime aru, et need pisiasjad said varjamisest toitu juurde ja kasvasid suurteks kollideks. Me olime unustanud, et ebamugavatest asjadest rääkimine ja neile silma vaatamine toob häirijad "vaiba alt välja" ja päevavalgus lahustab kollid. Olime hämmingus, et hoolimata aastatepikkusest tunnete ja vajaduste teadvustamise ja nende eest vastutuse võtmise harjutamisest unustasime me selle.

Ebaausus nii iseenda kui ka partneri vastu mürgitab suhted
See juhtum meenutas, et kui surume alla või ei teadvusta oma mõtteid, tundeid ja vajadusi ega väljenda soove ausalt, koguneb allasurutud energia meisse ja hakkab suhet mürgitama. Olla aus tähendab vastutuse võtmist oma reaktsioonide, mõtete, tunnete ja vajaduste eest ja selle eristamist, mis on teise inimese tegu või sõnad ja mis on minu reaktsioon sellele. Sageli ei ole seda lihtne teha. Kui me oleme tuimestatud välise või sisemise müra ja harjumusega otsida "süüdlasi", ei pruugi meil olla oskusi ega teadlikkust märgata oma siseilmas toimuvat. Pahatihti ei pane me tähele, kui me vajadused tagaplaanile lükkame, tunded alla surume ja mõtteid ei märka. Põhjuseid võib olla palju. Üheks pean seda, et meid on kasvatatud olema "kenad, viisakad väikesed poisid ja tüdrukud", kes püüavad ära teenida armastust, tähelepanu ja tunnustust ning tahavad vältida häbi, süütunnet, valu ja hirmu. Olles kasvanud emotsionaalse kirjaoskuseta, ei ole meid õpetatud oma tundeid olulisteks pidama ning eriti negatiivsete tunnetega suhestuma. Pigem on meid julgustatud neid häbenema ja enda ning teiste eest varjama. Sõna "vajadused" on olnud peaaegu et tabu, nende teadvustamisest ja oma soovide väljendamisest rääkimata.

Oma vajaduste väljendamine on esimene samm katkenud ühenduse taastamiseks
Niisiis võtsime aega ja uurisime, kus me ei olnud oma vajadusi teadvustanud ja soove väljendanud. Mina avastasin, et kui mu sõber saabus, tundsin ma võõristust ja vajasin aega ning ruumi kohanemiseks. Tahtsin esimesed päevad elada eraldi tubades, aga jätsin selle väljendamata, kartusest, kuidas tema võib reageerida. Kuna vajadused ei kao kuhugi, kui me nad väljendamata jätame, hakkaski mahasurutud energia endast kasvava ärritusena märku andma. Tõenäoliselt kardame sageli, kuidas teised reageerida võivad, kui me oma vajadusi ja soove ausalt väljendame. Mina jätsin need endasse seetõttu, et sügaval minus elab hirm, et mina olen teiste tunnete põhjustaja - et minu sõnad võivad teisele inimesele haiget teha. Ma ei ole täielikult suutnud endasse lõimida mõtteviisi, et meie tunnete põhjused ei asu meist väljaspool, vaid meie sees - meie tundeid põhjustavad meie vajadused, mis endast tunnete abil märku annavad. Ma märkasin ka seda, et ma ikka veel päriselt ei usalda, et minu vajadused on maailmale kingitus!
Et õppida usaldama, et minu vajadused ei ole teistele mitte koorem, vaid kingitus, on esmalt vaja leida endas julgust neid väljendada, aga pelgalt sellest ei piisa. Me jätame teise poole ebamugavasse olukorda, kui me oma vajadustele selget konkreetset soovi ei lisa - kuidas saaks teine inimene aidata neid rahuldada.
Soovi sõnastamine võib teha imet!
Minu õpetaja rõhutab, et nii kui me suu avame, ootame me midagi teistelt vastu. Alguses kõlas see mulle võõrastavalt. Enesejälgimisse süvenedes märkasin, et tõepoolest - iga kord kui ma end väljendan, soovin ma midagi. Vahel tahan, et mind lihtsalt ära kuulataks, teinekord ootan nõuannet, vahel igatsen ühendust ja mõistmist, mõnikord jagan lihtsalt rõõmu, teisal soovin lohutamist... Küsimus on selles, kas ma olen teadlik või mitte, mida teiselt ootan ning kas oskan ja julgen soove väljendada. Nii näiteks võin ma öelda: "Ma ei oota praegu nõuandeid, tahan lihtsalt, et mind ära kuulataks." See annab teisele teavet, mida temalt oodatakse.
Soove võib liigitada ühenduse ja lahenduse soovideks. Lahenduse soovid on need, kui ma palun teiselt mingit konkreetset tegu. Näiteks võinuks ma küsida: "Ma tunnen ebamugavust ja võõristust ja vajaksin aega taaskohanemiseks. Kas sa oled nõus täna magama elutoas?" (Meenutan, et soovi eristab nõudmisest see, et ma olen valmis ka eitavaks vastuseks ning nõus otsima muid lahendusi, mis sobivad mõlemale poolele!)
Ühenduse soovide sihiks on luua, taastada või tugevdada kontakti ja üksteisemõistmist. Vägivallatu suhtlemise üks põhimõtteid on ühendus enne lahendusi. Me oleme veendunud, et kui inimestel ei ole omavahel head kontakti, jääb lahenduste otsimine pinnapealseks ega too endaga kaasa pikaajalist rahulolu ja usaldust suhetes.
Ühenduse soovid võib omakorda jagada kaheks. Esiteks soov saada tagasisidet, kas sõnum jõudis kohale sellisena, nagu see oli mõeldud. Võib näiteks küsida: "Kas sa oled nõus ütlema, mida sa kuulsid?" Sageli takistavad teise sõnu sellisena kuulmast, nagu need originaalis olid, meie eelarvamused, kujutluspildid, vanad hingehaavad jms filtrid. Seetõttu võib tagasiside palumine hoida ära palju segadusi ja möödarääkimisi. On avastatud, et tagasipeegelduse küsimine hoiab kokku ligi 50% koosolekute ajast, sest tagasipeegeldust küsides on võimalik kohe korrigeerida, kui sõnumist ei ole saadud aru nii, nagu oli kavatsetud, ja edaspidi ei kulu asjatult aega ja energiat mittemõistmiste klaarimiseks ja asjade ümbertegemiseks.
Teiseks soovime ühendust luues tagasisidet, kuidas teist minu sõnum mõjutas. Selline "emotsionaalse temperatuuri mõõtmine" aitab võimalikult varakult märgata pingeid, mis tähelepanuta jäädes võivad kasvada komistuskivideks. Meie juhtumi puhul võinuks ühenduse soov kõlada: "Ma hoolin meievahelisest kontaktist ja seepärast mind huvitab, kuidas sa ennast tunned, kui sa minu soovi kuuled."
Meelde tuletanud ja kasutusele võtnud need suhtlustarkused, olime võimelised taas avama südamed, rääkima ausalt asjadest, mis meid häirisid, ja kuulama üksteist sügava tähelepanu, austuse ja armastusega. Selline avatud jagamine süvendas meievahelist usaldust mõõtmatult. Loodan südamest, et mäletame edaspidi, kui tervendav on suhtele oma vajaduste ja soovide väljendamine.