Luule Viilmaa

Vaimne ja materiaalne.

Jah, vaimne ja füüsiline peaks olema tasakaalus - nii oleme inimesena tasakaalukad - seepärast kui tunned, et vaimsus sind häirib, siis tegele rohkem füüsisega. Füüsisega tegelemine tähendab ka vaimsusega tegelemist, sest need on omavahel seotud. Meil on vaim, hing ja keha ja ükski nendest pole teisest üle, nad on võrdselt tähtsad. Ja nad toimivad koos.
Minul ka mingi hetk, kui olin palju vaimset kirjandust lugenud, palju endaga vaimselt tegelenud jms, siis tekkis järsku vastumeelsus. Mõtlesin siis, et miks mul tekkis vastumeelsus? Ja siis ma sain aru, et mul tekkis SUUR TAHTMINE VAIMSUSE TEEL KÕRGELE JÕUDA, SUURT SAAVUTADA, JÕUDA KAUGELE JA KÕRGELE. Aga mida see tähendab? Olin ju endaga tegelenud nii vaimsel kui füüsilisel pinnal ja justkui abistasin nii ennast palju. Justkui oleksin pidanud enda 'saavutustega' rahul olema?

Nii nagu meil on maised tahtmised, niisamuti töötavad vaimsed tahtmised - ja muide vaimsed tahtmised on peenemad, kuna need töötavad peenemal energia vibratsioonil. See on tahmine saada ideaali, tahmine olla targem, osata/saada rohkem jne. Tahtmised olla vaimselt tark, tahtmised, tahtmised, tahtmised....Nii kaua kui meil on tahtmised saavutada midagi, jõuda kuhugi ja me seda justkui (ise arvame nii) ei saavuta, siis me läheme pingesse, meil tekib vastumeelsus/rahulolematus sellest, kuidas asjad praegu on....Kui keegi meile seda vaimsust veel peale surub, siis st tõmbame endale ligi inimest selle sama tahtmisega ennast vaimselt targana näidata ja kaugele jõuda, siis see tekitab veel rohkem vastumeelsust.

Väljavõte EÕ V raamatust: Inimene, kes teab, et ta on parem, võtab endale õiguse nõuda, et kõik oleks tema jaoks veel parem.Kuna tahtmine kasvab ja kasvatab tahtmist, siis ta ei ole saaduga rahul. Rahulolematus tekitab psüühikahäireid. Järjest suuremad tahtmised ja järjest suuremad saamised tekitavad järjest suuremat rahulolematust, mille suurus on ühel hetkel vastavuses psüühilise haigusega. Psüühilise haiguse vallandumine ootab nüüd vaid oma aega. Kõikide haiguste vallandajaks on meeleheide, hetk, mil kannatus katkeb. See on hetk, mil iseenda rahulolematusest on kõrini saanud. Tahan muutus ei tahaks. Protest olemasoleva vastu on muutunud protestiks tulevase suhtes.Traagiline meeleheide sellest, et ei saa veel paremat, tekitab psüühilise haiguse.

Seepärast püüdsin mina lahtis lasta TAHMIST VAIMSUSES (ka füüsises) MIDAGI SAAVUTADA, TAHTMIST OLLA KEEGI – ühesõnaga tegelesin oma egoga, oma ego püüetega, oma vastumeelsusega - 'et kui palju ei saa, siis vähe ka ei taha'. Ja ma olen oma egoga palju paremal koostööl nüüd. Pole enam vaja ego isu täita tahtmistega, nüüd on lihtsalt vajadused endaga tegeleda – ja seda nii vaimsel kui füüsilisel pinnal.
Nii kaua kui meil ei ole tahtmisi, lootusi, unistusi - siis ei saa me ka pettuda sellest kuidas asjad on. Siis me lihtsalt võtame asju loomulikult, meil ei ole vaja tahta rohkem. Ja kuigi see tundub klišeena, on see üks ütlemata arukas elutõde!