Isiksus Sinus

Terviseajakiri tervetele. Nr.4, 2006

tekst Tiia Lõoke (koolitus- ja konsultatsioonifirma Voog psühholoog-psühhoterapeut)

Isiksuse areng - enese sügavam tundmaõppimine ja selle väljendamine – kestab läbi elu. Tingimused järjepidevaks kasvamiseks loob oma vajaduste tõsiseltvõtmine, elus ja isiksuses puuduva aus tunnistamine ja puuduvaga seotud võimalustele avanemine.



Ühel isiksuse arengu kursusel sain teadlikuks, kui pinges ja võitlusvalmis on mu keha. Teadlikkus tuli tänu superkogemusele: kui hea on lõõgastuda iseenda kehasse, oma peresse, töösse. Kui hea on lõdvestuda – õhku, vette, ilmaruumi, kellega ja kus tahes. Kogesin, et maailm on ülimalt turvaline koht, kus end lõdvaks lasta, usaldada, armastada ja vastu võtta kogu maailma toetus.

Sellise armastuseseisundiga kaasneb tavaliselt ka suur eneseusaldus – võib teha või tegemata jätta mida tahes. Seejuures omab üha suuremat tähtsust just tegematajätmine, sest paljud meie teod on kantud armastuse ja sotsiaalse positsiooni kaotamise hirmust. Aga kuidas seda meele avardumise ja keha lõõgastumise tunnet alal hoida? Kas integreerida õnnetunne oma igapäevaellu või sobitada igapäevaelu hoopis sellistesse kogemustesse?



Tagasilangusele kork ette

Paljud enesearenguhuvilised on kimpus tagasilanguse efektiga: pärast meeliülendavaid avardumise kogemusi või enesearengukoolitusi avastatakse end kiirelt vanadesse rööbastesse tagasi langevat. Pärast koolitust tuntakse jõudu lõpule viia pooleli jäänud projektid, tuntakse taas armastust igavaks muutunud abikaasa vastu. Aga mõne aja pärast on kõik endine – väsimus või vimm on tagasi.

Seepärast on paljud kaotanud usu igasuguste kursuste ja koolituste vastu. Või otsivad nad jätkuvalt seda õiget guru või tehnikat, kes/mis lahendaks nende eluprobleemid või paneks nende isiksuse arengu saavutustele ette vettpidava korgi. Sageli võib tunduda, et liigutakse kaks sammu edasi ja siis jälle paar sammu tagasi. Aga vahel tahaks ju panna korgi ette kõigele heale, mida oleme oma elus õppinud.

Üks tagasilanguse põhjus on pühendumise puudumine ja tingimuste loomata jätmine. Näiteks kui inimene saab teadlikuks, et talle pakub suurt rõõmu maalimine või ratsutamine, kuid ta jätab värvid ostmata või ratsutamistundi minemata, on tal kerge segadusse sattuda ja õigelt teelt kõrvale kalduda. Et see nii ei oleks, vajab enamus inimesi enda kõrvale positiivseid muutusi toetavaid kaaslasi: uusi sõpru, tuttavaid, psühhoterapeuti, vaimset õpetajat.



Valu eest põgenemine

Teiseks tagasilanguse põhjuseks on hirm kogeda ja käsitleda allasurutud minevikuvalu, mis käib paratamatult kaasas sügavamate muutustega isiksuse arengus. Soome psühhoterapeut Olavi Noronen võrdleb hingevalu vältimise mehhanisme erinevatel jõgedel kulgemisega. Kui jõgi toob meie teele valu, soovime selle eest põgeneda – me kas suuname kanuu randa, et jätkata teed jala, või tassime kanuu teise jõe peale. Teisele jõele tassimine muudab aga isiksust.

Paljude erinevate valude eest põgenemine tekitab erinevaid personaalsusi. Oleme kui näitetrupp, mille liikmed mängivad erinevaid rolle. Etendust ei saa aga lõpetada, kuna keegi ei mäleta, kus ja milleks näidend kirjutati. Ükski näitleja ei julge rollist loobuda, kuna tunneb vaistlikult, et see viib kohtumisele valuga. Valu vältija on tunnete vältija, tunnete vältija aga oma vajaduste vältija.

Näiteks oled pahane oma ülemuse peale, kes su tööga üle koormab. Sa ei julge „ei“ ütelda, kuna kardad, et ülemusele see ei meeldi või et sa pole siis piisavalt hea töötaja. Ülemuse nõudlikkus meenutab sulle su vanemate valutekitavat rahulolematust sinuga (sellest ei pruugi sa teadlik olla). Sa surud oma vihatunde ülemuse suhtes maha, kuna see aitab vältida minevikuvalu – et sa pole kunagi piisavalt hea, kuitahes hoolsalt või palju sa midagi teed. Niimoodi matad ka oma hetkevajadused ja tegutsemisrõõmu – mängid oma elus „märtri“ rolli, üht paljude teiste rollide seas.



Muutumise paradoksaalsus

Meie sees on mitmeid erinevatel aegadel tekkinud ja omavahel integreerimata mina osasid, mida nimetatakse ka vale-minadeks või neurootiliseks isiksuseks. Üks peamisi konflikte meie sees on selle vahel, kes me enda arvates oleme, ja selle vahel, kes me peaksime olema. Kummagi osapoolega ei samastu me täielikult, vaid kõigume pidevalt nende vahel. Sama on tunnete ja tegudega. Ma tunnen vs peaksin tundma, ma teen vs peaksin tegema midagi muud või kuidagi teistmoodi. Sellises pendeldamises peituvad kõhkluse ja pidetuse juured.

Näiteks arvad, et peaksid olema edukas ja rikas. Sul on tasuv töökoht prestiiþses firmas. Kuid viimased aastad külastad sageli arste, neelad rahusteid, ei saa magada. Sa ei ole nõus töökohast loobuma (sul on teiste tunnustus ja pangalaen), kuid ajapikku hakkad taipama, et oled loomingulisem inimene ja vajad rohkem vabadust. Otsustad ülemusega tõsiselt rääkida või töökohta vahetada. Sageli soodustavad sedasorti taipamisi nn välised sündmused – ootamatu projekti luhtumine, töökohalt vallandamine, lahkuminek vms.

Gestaltteraapias räägitakse muutumise paradoksaalsusest. See tähendab, et muutus toimub, kui inimene saab selleks, kes ta on – kui ta tunnustab end just nende tunnete, mõtete ja vajadustega, mis tal hetkel on. Muutust ei toimu, kui ta püüab olla keegi, kes ta ei ole, üritab muutuda.



Sõbraks varjatud annete ja vastandlikkusega

Isiksuse arendamine tähendab eelkõige enese tundmaõppimist – oma varjatud annete, vastandlike omaduste ja kaitsemehhanismidega tutvumist. Kaitsemehhanismid ehk iseenda ja teistega sügavama kontakti vältimise viisid õpime ära enamasti lapsepõlves. Kaitsemehhanismid – hirmu-, häbi-, süütunded, masendus, projektsioon (enda isikusse kuuluvate omaduste projitseerimine teistele) jms – võivad olla mingil hetkel vajalikud, kaitsta isiksust, kuid hiljem ka arengut takistada. Nende ja oma vajaduste mõistmine annab endast terviklikuma nägemuse.

Näiteks, kui sind ärritab kellegi jäikus, siis on see märk sellest, et ka sinus on jäikus peidus. Millistes olukordades ilmutad sina jäikust? Kui hakkad oma jäikust nägema, siis see sind teiste juures enam nii ei häiri – siis saad oma jäikust loovalt rakendada, näiteks sihikindlusena. Või kui sind vihastavad koosolekul mõne kolleegi pidevad sõnavõtud, siis jälgi, kuidas ja mida sa jätad ise väljendamata. Oma viha kolleegi suhtes saad suunata ise intsiatiivi võtmisse.

Terviklik, sügav nägemus iseenda olemusest võib viia vettpidava muutuseni. Püsiv muutus võib toimuda ka hüppeliselt, see ei pea alati olema ränga ja pikaldase töö vili. Selge nägemus endast ja oma suhetest võib olla muutuseks piisavalt motiveeriv, kui taipamine puudutab mitte ainult mõistust, vaid ka tundeid ja kehalisi aistinguid. Näiteks inimene taipab äkki, et ta käitub pidevalt ennastohverdavalt. Kuigi tal pole kogemust teistmoodi käitumisest, riskib täiskasvanud inimene teadlikult uutmoodi käitumisega, kuni omandab kogemuslikult uue käitumise. Seega on uutmoodi käitumise etappideks taipamine ja teadlikkus, valikuvõimalus, riskimine, uus kogemus, kogemuse kinnistumine.



Püramiidi vundament

Täiskasvanud inimese areng on individuaalne ja teadlik ning toimub vabatahtlikult sisemisest vajadusest lähtudes. Isiksuse arendamisest on innovaatilises organisatsioonis rohkem tulu kui mistahes oskuste ja teadmiste arendamisest. Enese tundmaõppimine tõstab ka loovust, suhtlemisoskust ja mõistmist. Isiksus on kui püramiidi vundament, suhted selle püramiidi keskmine osa ja püramiidi tipp kui professionaalsed oskused. Mida tugevam on vundament, seda suuremad on eeldused ka ametialaseks eduks. Akadeemiline haridus kasvatab ja lihvib enamasti vaid püramiidi tippu.



Isiksuse arengu mudelid

Isiksuse arengu mudeleid võib laias laastus jagada kolmeks. Kõigil neil on omad eelised ja nõrgad kohad. Kui esimene on tänapäeva lääneliku elustiili ja hariduse peamine alustala, siis teise ja kolmanda mudeli väärtustamine tasakaalustaks esimest – puudutaks rohkem inimese sisemaailma ja tundeid, loovust ja eneseusaldust. Järgnevaid mudeleid võib vaadata ka kui isiksuse arengu erinevaid aspekte või etappe. Inimese areng läbib ju erinevaid astmeid ning arengumudelid ja meetodid, mis on efektiivsed ühel etapil, võivad hiljem osutuda kasutuks.

1. Iseenda arendamise mudel – teatud harjutuste tegemine teatud aja jooksul (näiteks igapäevased joogaharjutused). Tegelikult mistahes keha, meele või mõistuse treening, kus usutakse eesmärgi saavutamisse regulaarse harjutamise tulemusena.

2. Pühendumise mudel – millelegi või kellelegi täielikult pühendumine, andumine. Sealhulgas meeliülendavad (ka religioossed, tervendavad) rituaalid, poeetiline lähenemine, õpetajale pühendumine. Näiteks kui ühes väikeses maakoolis saavutavad õpilased mingis aines pidevalt ülevabariigiliselt häid tulemusi, ei tähenda see, et just sinna kooli on sattunud matemaatikahuvilised, vaid et seal koolis töötab pühendunud õpetaja, kes armastab matemaatikat ja oskab seda südamega õpetada. See väärib pühendunud järgimist, samastumist.

3. Enese leidmise mudel – meis kõigis on kõik soovitud omadused, nii „põrgu“ kui ka „jumalikkus“, olemas. Need tuleb vaid üles leida. Oleneb vaid, millega me iseendas kontaktis oleme ja millega mitte. Näiteks kui lapsepõlves ollakse kogetud rohkem „põrgut“, toetab psühhoterapeut „jumalikku“ poolt. See tähendab, et ta julgustab kontakti võtma kõige sellega, mis toetab isiksuslikku arengut ning aitab avastada, kuidas inimene oma armastuse, mõistmise ja elujõu kasvu just praegu takistab.



Tavaarusaama, et peaksime paremaks saamise nimel aina midagi tegema, rikastaks iseenda jaatamine sellistena nagu me siin ja praegu oleme, selleks iseendale ja oma tunnetele rohkem ruumi andes. Ruum tuleks puhtaks kitkuda ka valutekitavate mälestuste läbielamiseks, lõpetamata jäänud asjade ümberistutamiseks, väljendamata jäänud rõõmu ja tänulikkuse välja elamiseks, õitsemiseks. Selleks tuleb kasta, väetada, hoolida. Hoolida enda arengust.



Pea häid mõtteid ja kavatsusi täis külvame need sageli heinamaale (või koguni võssa). Aga paljud meist viitsivad järgmisel päeval sinna rohima minna? Ja kui paljud oskavad seda teha pühendunult, lõõgastunult ja armastusega? Ja kui paljud meist oskavad lõõgastuda meeltülendavalt meelt ülendavasse kasvamisse?