Emotsioonid möllavad...

Võib-olla ootamatu, aga tõsi: tegelikult ei ole me kunagi tõeliselt pahased mitte teiste inimeste peale, kes tegid selle või teise halva teo, pidasid ennast ülal nii või naa — vaid ikka ja ainult enda peale. Kuidas nii? Mõningate arusaamiste olemasolu korral väga lihtsalt. Esimene teadmine, mida selle mõistmiseks tarvis on: mina ja minu emotsioonid on kaks eri asja. Mina ise olen muutumatu ja “suur”, täis iidset tarkust, millele ma inimesena küll kahjuks suhteliselt harva ligi pääsen. Minu emotsioonid aga tulevad ja lähevad — tegelikult ongi ju totter samastada ennast oma hetkemeeleoluga, kas pole?
Iseendal ja oma emotsioonide lahutamisel on iseenesest juba tohutu väärtus. Kes selle tarkuse elus omandanud, muutub peaaegu haavamatuks. Teadmine, et minu emotsioonid ei ole mina, asetab emotsioonid automaatselt hulga vähem tähtsale kohale, kui nad meie elus enamasti kipuvad olema.

Kui mõistame, et emotsioon on ainult emotsioon ja mitte midagi enamat, läheb elu tunduvalt kergemaks. Mis mõtet on solvuda, kui seda tegelikku mina, mis elab oma elu sõltumatult emotsioonidest, ei saa mitte keegi haavata? Võime uurida oma “suure kurbuse” tagamaid ja kainel vaatlusel mõista, et aastaid põetud depressioon või “maailmavalu” pole midagi enamat kui lihtlabane enesehaletsus.
Pidades emotsioone ainult emotsioonideks ja mitte iseendaks, on juba suhteliselt kerge neil ka lihtsalt minna lasta. Sa haletsed ennast ja tunnistad endale, et sul on parasjagu endast paganama kahju. Siis vaatad oma enesehaletsust kõrvalt — peaaegu nagu kellelegi teise oma –, ja lased tal minna. Milleks hoida kinni sellest, mis teeb sulle endale halba, on kahjulik.
Teiseks: on protsesse, mida me saame mõjutada — aga hulgaliselt ka selliseid, millele meie tegevusel ei ole mitte vähematki mõju. (Psühholoogias kõneldakse mõjusfääridest.) Teades, et on asju, mille peale mu hammas ei hakka, on tähtis vahet teha neil valdkondadel, mida ma mõjutada saan ja mida mitte. Oma mõjusfääri on muidugi võimalik laiendada.

Arusaadavalt kuuluvad meie mõjusfääri needsamad eespool vaadeldud emotsioonid, kuigi esialgu võib tunduda, et enne võib taltsutada metsiku hobuse kui iseenda emotsioonid. Iseenda ja emotsioonide lahutamisega on suur töö juba ära tehtud. Järgmiseks eesmärgiks võib seada läbi elada ainult neid emotsioone, mida me enda jaoks ise valime.
Meie mõjusfääri kuulub ka lähim ümbrus (kodu, töö) ja osalt ka lähimad inimesed, kes muide meie taltsutamata emotsioonide all samamoodi kannatavad kui me ise. Saame valida seda, missugust mõju me oma lähikondseile avaldame. Saame kujundada atmosfääri, milles elame. Võime ette näha tagajärgi, mida toob kaasa üks või teine otsus, mille vastu võtame.

Aga suhteliselt vähe saame muuta maailma tervikuna või isegi riiki, kus elame. Kodanikena käime küll valimas, aga meil on ainult üks hääl. Me ei saa üksi aga kuidagi kõigi maailma nälgivate laste kõhtu täis sööta ega teha nii, et ilmast kaoksid lõplikult sõjad ja vägivald, ükskõik, kui kirglikult me seda ka soovime. Kui see oleks võimalik, oleks seda juba ammu tehtud.

Kolmandaks: teiste inimeste käitumist saab muuta väga vähesel määral, küll aga on võimalik muuta oma reaktsioone teiste inimeste tegudele ja käitumisele. Ent öeldakse ka, et see, kus muudab iseennast, muudab ühtlasi maailma. See käib veel aeglasemalt kui oma mõjusfääri laiendamine.
Arusaamine, et me ei või muuta teisi inimesi, küll aga iseenda reaktsioone, võib täiel määral pärale jõudnuna mõjuda nii vabastavalt, et elu hakatakse nägema hoopis teiste silmadega. Mõistes, et tõeliselt on meil siin ilmas võimalik muuta vaid iseend, tähendab lõplikku täiskasvanuks saamist ja vastutuse võtmist enda peale.

Ise enda oma tegude ja tunnete eest vastutama õppides jätame lolli lootuse, et tuleb keegi teine ja teeb meid õnnelikuks. Tark täiskasvanu teab, et ta kujundab ise oma elu, seda ei tee keegi teine ning samuti mitte tundmatud jõud, mille suhtes asuda ohvri positsioonile. Oma emotsioonide peremees olemine välistab ohvri rolli täielikult.Ning selle asemel, et pead murda teiste inimeste tegude ja sõnade üle, võib keskenduda iseenda omadele ning nende muutmisele selliseks, mis võimaldab elada õnnelikku, rahulolevat elu. Võiksime väita, et tõeliselt on õnnelik see, kes on täielikul selgusel oma mõtete ja tunnete suhtes ning tunneb seda tõelist ennast, kes eksisteerib emotsioonidest sõltumatult: seda suurt, kaunist, haavamatut mina. Loo alguses väitsime, et vihastame tegelikult ainult enda peale. Nüüd võiksime täpsemini öelda: peamiselt vihastame iseenda valimatult tulvata lastud emotsioone peale. Või iseenda kontrollimatu reaktsiooni peale. Või selle peale, et hindasime valesti oma mõjusfääri ulatust. Olles küllalt targad, võime aga oma viga juba täiesti rahulikult konstateerida, ilma igasuguse emotsioonita. Õigus vigu teha on ju meil kõigil.Kui käsitame elu peaosalisena iseend ja mitte teisi inimesi, siis saame ainult ise olla vastutavad selle eest, mida tunneme. Teiste inimeste tegusid me tõenäoliselt muuta ei saa, oma emotsioone aga küll. Võttes vastutuse oma emotsioonide eest enda peale, mõjutame kaudselt ka teisi inimesi. Aga see ei saa olla mitte eesmärk, vaid ainult meeldiv kaasnähe.