Isiksuse tahud ja tõkked.

Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007


Mängime elus palju erinevaid rolle, kuid milline on meie tõeline mina? Kas seda üldse on olemas? Ennast analüüsides võib küsida, millistes rollides viibin kõige enam, milline roll mind kõige rohkem inspireerib, rõõmustab? Õnnelikud on need, kelle vastused neile küsimustele kokku langevad.

Oleme elus seotud erinevate rollidega, mida saab hoida ainult suhetes teiste inimestega. Oleme kellegi tütar, poeg, lapsevanem, sõber, naaber, tädi, onu, tuttav; teatud elukutse esindaja, harrastusklubi liige jne. Lisaks sotsiaalsetele omandame elu jooksul ka mitmeid psühholoogilisi rolle („tubli tüdruk“, „nähtamatu laps“, „patuoinas“, „märter“, „ohver“, „narr“, „lepitaja“, „hellik“, „kangelane“, „looja“ jne), mis aja jooksul muutuvad minapildi osaks. Enamasti toimime neis suhete ja suhtumise tõttu väljakujunenud rollides täiesti automaatselt, mõtlemata, miks nii käitume.

Sügavamale enda sisse vaadates näeme, et rolli kihi all asuvad psühholoogilised kaitsed, kaitsete kihi all tunded. Mille või kelle eest me end kaitseme? Kaitseme ennast teiste tunnete eest (näiteks kui keegi meid halvustab). Kaitseme teisi iseenda eest, alati ei väljenda me kõiki oma mõtteid ja tundeid. Kaitseme ennast ka oma tunnete eest, tasandades näiteks mõistmise või ratsionaliseerimisega oma tunnete ja keha reaktsioone. Imelikul kombel kaitseme end ka oma rõõmu ja armastuse ning kogu maailmas olemasoleva rõõmu ja armastuse eest. Psühholoogilised kaitsed võivad meie arengule tõepoolest ka vastu töötada, kaitstes meid oma tõelise mina eest, kuna selleni tungides on vaja läbi töötada elu jooksul allasurutud tundeid ja valu ning andmata ja vastuvõtmata jäänud armastus. Kaitsekihist läbi sügavamale endasse lõõgastudes kogeme ehedaid tundeid ja kehaaistinguid: valu, naudingut, rõõmu, kurbust, viha. Endale veel aega ja ruumi andes, enesearendamisega tegeledes ja valides positiivsed seisundid, keskendudes oma jumalikkusele, kogeme vaimuga ühtsust ja tingimuseta armastuse tunnet kogu elava suhtes.

Oma jumaliku loomuse ja taevalike meeleseisundite kogemise asemel pendeldame aga sageli oma „võltsi mina“ ja „vaese mina“ vahel. Vaatame lähemalt oma sisemise pendli kahte asetust, kaht tüüpilist vale-mina aspekti: „võltsi mina“ ja „vaest mina“. Nende kahe vale-mina keskel pendeldamisest allpool sillerdab ja lainetab „tõelise mina“ ookean.

„Võlts mina“ on eneseimetleja, nartsissistlik mina. See mina on uhke oma saavutuste ja edu üle, tegutseb selle nimel, et olla „keegi“. Ta võib olla palju õppinud ja saavutanud, teised võivad teda pidada tähtsaks ninaks, aga seesmiselt tunneb ta end ikka „eikellegina“ (kui ta just parajasti ei tegutse ega meenuta endale oma väärtusi, saavutusi). Ta elab justkui „valekangelane“, kelle jaoks väline hiilgus on sisust olulisem. Suure tõenäosusega on ta töö- või kiirustamissõltlane. Tema lähedased jumaldavad teda, pikemas perspektiivis tunnevad nad aga end hüljatuna. Ta ei oska tõeliselt anda ega vastu võtta. „Võlts mina“ elab põhiliselt tulevikus. Eneseanalüüsiks võib proovida lõpetada laused: Siis kui ma ......(teen, oman, saavutan jne), siis.... Eneseanalüüsiks on vaja mõtiskleda, mis siis? Kas olen siis tõesti rahulolevam ja õnnelikum? Mis on mu tegude ja soovide taga? Mida ma tegelikult tahan? Enesearendamine nõuab eneseanalüüsi, kuid paljudel on selle suhtes vastupanu, kuna ausad vastused nõuavad oma elu muutmist.

„Vaene mina“ on ohver, esindades alateadlikku minule-tehakse-liiga minapilti, ohvri teadvust. „Ohvri“ peamised juhtmõtted (millest juhinduvad kõik ülejäänud tunded, mõtted, käitumine) on: „elu teeb haiget“, „olen üksi ja eraldatud“, „mul pole valikut“, „olen teinud vist midagi valesti“, „keegi ei mõista mind“. Ta tunneb, et teised kohtlevad teda halvasti ja ta ei saa sinna midagi parata. Ta on kibestunud ega oota tulevikult midagi head. „Vaene mina“ võib võtta teiste eest liigselt vastutust ja püüda neid igati kontrollida, sellisel juhul on ta ümbritsetud mässavate või saboteerivate lähedastega. „Vaene mina“ võib mängida nii „märtri“ kui ka „patuoina“ rolli, võttes enda kanda kogu suguvõsa, perekonna või töökollektiivi patud. Sellesse rolli liigselt kehastudes ei vastuta ta lõpuks oma tegude eest. Tundes suurt süütunnet ja häbi, võib temast saada joovastavate ainete või skandaalide sõltlane. Eneseanalüüsiks võiks kirjutada oma „vaese mina“ lugu (Vaene mina, ma...) või lõpetada järgmised laused: „vaene mina, ma pean..., ma ei saa..., ma ei tohi..., mul ei ole (võimalik)...“.

Võib-olla märkate, et inimesed teie ümber jaotuvad rohkem ühte või teise tüüpi – teatud eluperioodil kehastuvad rohkem üheks või teiseks. „Võltsi mina“ ja „vaese mina“ pendeldamise vahel asub puhke- ja tasakaaluasend, kus on võimalus kogeda rahu ja lõõgastust. See annab võimaluse settida sügavamale endasse. Stress ja kiirustamine paneb aga pendli uuesti liikuma. Oma „sügavamat“ või „tõelisemat mina“ kuulame endas harva. „Tõeline mina“ ei arvusta ega halvusta ennast ega teisi, olles armastuse ja energia väljendus puhtal kujul. N. D. Walsch on öelnud: „Pole midagi, mis mul peab olema, pole midagi, mida ma pean tegema, ja ma pole keegi, kes ma pean olema, välja arvatud täpselt see, kes ma just praegu olen.“ Selline mõtteviis on parim „tõelise mina“ ookeani sisenemiseks. Ja võib-olla polegi vesi külm. Eriti suvel.