Näputöö peletab masendust.

Delfi Naisteleht 5. november 2008 5:30 Kui varem oli käsitöö tavaline argipäevane tegevus, on nüüd saanud sellest moodne lõdvestumise viis. Lisaks aitab sõrmeotstega meeldiva asja puudutamine masendusest välja. Suurema osa oma ajast veedame ühenäolistes tööruumides ning steriilsetes korterites. Üha harvemini kontakteerume teiste inimestega — väldime puudutusi, käepigistusi… Isiklik ruum, see on pühadus. Mida enam me seda oma ruumi aga kaitseme, seda suuremaks paisub soov midagi puudutada. Inimene on juba kord nii loodud, seletavad teadlased, et kompimismeel on tihedalt (tihedamalt kui nägemine ja kuulmine) seotud nende aju piirkondadega, mis kontrollivad emotsioone. Meie hingeline seisund on peidus meie näpuotstes. Ja kui sõrmede tundlik nahk saab liiga vähe kogeda puudutusi, ongi käes depressioon. See aga ei tähenda loomulikult veel seda, et tuleb hakata võõrastest inimestest kinni haarama. On teisi, hulga lihtsamaid viise oma sõrmed tööle panna — üheks selliseks on käsitöö. Võimatu on loetleda kõiki käsitöö liike. Ühed õmblevad, teised voolivad, kolmandad valmistavad unikaalseid ehteid… Esemed, mis on ise tehtud, muudavad nende omaniku ainulaadseks, aitavad luua isikliku ruumi, lisavad elule uusi aistinguid, lõhnu ja värve. Seep… Seebi käsitsi valmistamiseks tuleb osta vajalikud koostisosad. Seebi tooraine sulatatakse veenõus, seejärel… Võib vaid ette kujutada, kuidas tilgutad läbipaistvasse massi aroomiõli ja värvainet ning valad selle siis põnevasse vormi. Poole tunni pärast on sul käes tükike imeliselt lõhnavat tõelist seepi. Kui aga lisasid segusse veel läbipaistmatu seebi tükikesi, õielehti või kohviube, siis tuleb sul vaeva näha tõestamaks, et seda süüa ei tohi. Näeb välja ja lõhnab vägagi isuäratavalt. Käärid… Kas tahad rasketest mõtetest lahti saada, käed tööle panna ning teha ühtlasi oma vanast kummutist kunstiteos? Pole midagi lihtsamat — isegi sel juhul, kui sul koolis olid joonistamise eest vaid kolmed. Kõik on juba enne sind valmis joonistatud ning müüakse spetsiaalse paberi näol kauplustes. See aplikatsiooni liik on üks populaarsemaid käsitöö suundi. Tehnoloogia on imelihtne: tuleb kujutised välja lõigata ning kleepida sinna, kuhu tahetakse. Kummut on pärast sellist töötlust tundmatuseni muutunud. Liimida võib muide mida iganes — puud, plastikut, kangast, paberit. Paber… Elektronkirjad, elektronraamatud… Miks mitte tagasi tulla vana hea paberi juurde? Ka seda on moes ise valmistada — erineva faktuuri, värvi ja paksusega. Kõlab tõsiselt, tegelikult on see aga imelihtne. Kõigepealt valmistatakse aluspõhi — märjaks tehtud õhukestest paberitükikestest või pabersalvrätikutest tehakse ühtlane mass. Seda võib värvida, lisada võib ka mõned tilgad lemmiklõhnaõli, kuivatatud õielehti ja lehti, niite, dekoratiivset puru, läikematerjali. Valmis mass tuleb laotada õhukese kihina laiali (näiteks peenesilmalisele kapronvõrgule) ning jätta mõneks ajaks vajutise alla, et liigne vesi välja valguks. Seejärel peab paberileht kuivama, ning alles pärast seda saab temast teha nägusa kaardi, lambivarju, kinkepaberi vms. Kujuta ette, milliseid kauneid luuleridu või romantilisi saadetisi võib sellisele paberile kirjutada. Ning kui imeline on seda katsuda! Polümeersavi… Momendil on polümeersavi oma populaarsuse kõrgpunktis. Erinevalt plastiliinist on see materjal kestvam ja vastupidavam. Lisaks on seda uskumatult mõnus käes hoida — muljuda, voolida, lõigata… See materjal sobib suurepäraselt väikeste praktiliste suveniiride valmistamiseks. Harjutades voolimist, võib ühtlasi püüda oma elusaatust muuta. Alguses nagu vooliksid oma elu, seejärel aga muudad seal seda, mis sulle ei meeldi. Töö sellise paindliku materjaliga rahustab, aitab leida õigeid lahendusi ning tõstab enesehinnangut. Asjade ringkäik looduses Paljud satuvad käsitööst sellisesse vaimustusse, et omatehtud seebid ummistavad kõik vannitoa kapid, kummutisahtlid ei pea vastu pärlite ja käevõrude raskusele ning eksklusiivsetesse sallidesse on mähitud eranditult kõik tuttavad… Ning nüüd avaneb veel üks käsitöö ressurss — nimelt sotsiaalne. Käsitsi tehtud esemed kolivad ümber erikauplustesse või näitusesaalidesse. Seal ootavad nad ostjaid, nende autorid aga suhtlevad aktiivselt omavahel. Nii luuakse uusi tutvusi ning depressioonil pole enam kohta.