Lahku või kokku?

Mõtisklus - Tiia Lõoke


Kindlasti teate paare, kes lähevad lahku ja siis jälle kokku, siis jälle lahku, või leiavad mingi vahepealse varjandi – kohtuvad harvem, elavad eraldi, tiirlevad “eri orbiitidel”. Nad ei ole rahul oma partneriga koos elades ega õnnelikud ka üksi olles. Talumatu on nii koosolemise pinge kui üksinduse valu. Kurgus oleks nagu läbinärimata tükk, mida ei saa alla neelata ega välja oksendada. Kibemagus suhe võib kesta kogu elu. Käiakse sensitiivide, astroloogide, psühholoogide, tervendajate juures küsides: mida ma peaksin tegema?



Võttes vastu otsuse lahku minna või kokku jääda, osutub selle teostamine sageli väga vaevaliseks. Mis teeb lahkumineku nii raskeks? Enamasti mured ja hirmud: siis pole mul ju sedagi toetust, mis praegu. Tuntakse hirmu tuleviku ees: kuidas saan ma hakkama asjadega, mille eest praegu hoolitseb abikaasa? Kardetakse olla üksikvanem või lastest ilma jääda. Kardetakse enda või oma partneri negatiivseid tundeid, viha, kontrolli kaotamist. Tuntakse hirmu, et mind ei armastata: kui see, kes mind kõige paremini tunneb, mind ei armasta, kes siis veel? Hirmude, üksinduse ja eraldatuse tunde teadvustamine ja tahtmine sellega tööd teha on suur samm edasi - ka parema suhte poole sama partneriga. Üksinduse ja eraldatuse hirmu taga on sageli emast eraldamise kogemus kohe pärast sündi, mis juhtus enamusega meist, kes nõukogude ajal haiglas sündisid. Selle taga võib olla füüsiline või vaimne eraldatus vanematest lapsepõlves (näiteks pandi liiga varakult lastesõime või internaatkooli). Juba lahkuminekuga seotud mõtted võivad äratada meis üles emast lahusoleku tunde pärast sünnitust. Või elustada emotsioone oma ema-isa lahkuminekust. Ja see kõik võib olla nii valus kogemus kuskile sügavale maetud meie sees, et keeldume muutusest edasi mõtlemast. Sellised taustkogemused käivitavad hirmutunde, hüljatuse- või süütunde palju sügavamalt, kui me seda käsitleda oskame. Hirm ja paljud tugevad tunded kuuluvad tegelikult minevikku, mitte praegusesse hetke ega olemasolevasse suhtesse.



Tavaliselt üks osapooltest võtab rohkem vastutust suhte arendamise või lõpetamise eest. Frustreerunud suhte arendaja (või “teise muutja”) ongi suhte lõpetaja. Suhte lõpetamist sepistades või teist maha jättes valdavad teda ka rohkem süütunded, mis võivad väljenduda süüdistamises. Vähemaktiivsem tunneb end aga hüljatuna ja petetuna. Aktiivsem pool alustab kohanemisprotsessi juba enne suhte lõppemist. Hülgaja rollis olija püüab sageli tänu oma süütundele hüljatavaga suhelda lahkelt ja sõbralikult, et leevendada enda süütunnet. Mida aga vastaspool võib valesti tõlgendada kui tahtmist suhet jätkata. Sageli jätkataksegi suhet juhindudes alateadlikust süütundest. Jälle (justkui) koos!

Juba lapsepõlves kohaneme kas liiga vastutavaks või vastutusest kõrvalehiilivaks. Vastutust liigselt võtvad inimesed leiavad vastutusest kõrvalehoidvad inimesed või koolitavad partneri aja jooksul selliseks. Liigvastutavad isikud tahavad anda teistele seda, mida nad sooviksid saada ise. Juba lapsepõlvest peale on nad õppinud niimoodi rahuldama oma vajadusi, et end kuidagi paremini ja mugavamalt tunda.



Lahtipõimumine oma endisest partnerist nõuab enda kallal tööd. Endalt võiks küsida: mida ma tunneksin siis, kui ma laseksin temast täielikult lahti? Kui vastus on hirm, üksindus, masendus, siis sellega tulebki tööd teha. Paljudele on ka suureks ebameeldivaks üllatuseks, et nad on võimelised kogema meeletut viha neid hüljatanud või hüljatud partneri vastu. Kuid viha energia aitab luua selged piirid. Lahkuminekut võib võrrelda leinaprotsessiga, see on sarnane lähedase inimese surmaga. Ka siis kui see suhe ei ole juba tükk aega toiminud. Lahku minek on igal juhul valus. Ka siis kui see on kahe inimese ühine soov ja uued suhted juba mõlemal idanemas. Otsusele lahku minna, lisandub sageli vajadus teha sada muud otsust (kus elada, laste soovid, koolivahetus, tööotsingud jne), liiga palju otsuseid ja muutuseid langeb ühele ajaperioodile. Tavaliselt me tahame muutusi, kuid ei taha sealjuures millestki vanast loobuda. Raske on loobuda oma korterist, hommikusöökidest koos partneriga, abikaasa armsaks saanud sugulastest ja sõpradest jpm. Paljud lahku läinud paarid ei suuda hiljem aru saada või endale andestada, miks see lahkuminek neil nii kaua aega võttis.



Mis teeb kooselamise nii raskeks? Kooselamine mitterahuldustpakkuvas suhtes nõuab enda kallal alati tööd. Otsetee on arendada ennast ja mitte üritada muuta teist. Ainult nii on võimalik luua uus ja toimivam suhe vana partneriga. Tähtis on keskenduda endale: oma kehale, tunnetele, vaimule. Rääkides, mida ma tunnen ja vajan, millist toetust, armastust, elu, ma tahan. Tuleks leida endale oma sügavama mina toetajad: enesehinnangut tõstvad tegevused, sõbrad, psühhoterapeudi või tervendaja. Isegi siis, kui üks ei taha ja teine tahab ennast ja oma suhet arendada, on võimalik õnnelikult kokku jääda. Kõrval seisev armastust ja energiat kiirgav tark kaaslane avaldab mõju ka kõige paksunahalisemale skeptikule. Mis inimese sees, see ka tema ümber. Partner peegeldab meile, mille kallal meil on veel vaja tööd teha. Kui me kahtleme enesearengu või muu asja vajalikkuses, kuuleme seda kohe oma kaaslase suust. Enesearengule ja armastusele kindlaks jäädes näeme seda ka partneri silmis.

Teatud juhtudel on lihtsam mõistuse häält kuulates lõpetada vana suhe, et üksi terviklikumaks saades alustada tervema suhtega, vahel aga vana suhet jätkates ise sammhaaval helgemaks ja targemaks muutuda. Kuid igal juhul toimivad kõik varjandid! Igal ühel on täielik õigus valida endale sobiv partner sobivaks ajaks sobival viisil elamiseks.