Isiksusliku arengu paradoksaalsus ehk kuidas me iseennast saboteerime

Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007

Inimene tuleb psühhoterapeudi või psühholoogi juurde abi otsima, kui ta on hädas kahe vastuolulise poolega enda sees. Ta tahab muutust, temas on näiteks sisetüli: ’Ma olen jäik, konventsionaalne ja kontrolliv, aga ta tahaksin olla loov, spontaanne ja vaba.

Loomulikult püüab ta kõigest väest – olla vaba..., kuid tema kõikekontrolliv mina vaid itsitab selle ürituse peale, loopides järjekindlalt kaikaid kodarasse. Otsus veeta mõnus nädalalõpp maakodus muundub järjekordseks ärikohtumiseks või peretüliks, või ’ei leita selleks lihtsalt aega’.



Kõikumine kahe poole vahel

Inimese sees on konflikt selle vahel, kes ta arvab, et ta on ja selle vahel, kes ta peaks olema. Mitte kummagi osapoolega ei samastu ta aga täielikult, toimub pidev kõikumine nende kahe poole vahel. Ma olen, aga ma peaksin olema; ma tunnen, aga ma peaksin tundma; ma käitun, aga ma peaksin käituma kuidagi teisiti.



Näiteks kui me tahame olla enesekindlamad, siis üritamegi nii käituda. Me püüame olla enesekindlad, kuigi sisemiselt me nii ei tunne. See on just nagu enesekindlus, mis on ajutine ja väline. Sügavamat muutust ei toimu. Ennast sundides loome me ’just nagu’ isiksuse: justnagu ema, justnagu õpetaja, justnagu meelekindel. Kuid ootamatult võime oma enesekindlusega läbi kukkuda, saamata aru, miks see nii juhtus. Võime tunda õõnsust ja rahulolematust. Jäämäe veealune osa on sügavam ja tugevam kui mõistusega suunatav veepealne ponnistus.



Kui see nii ei oleks, siis oleksime ammu kõik budad või vähemalt üdini positiivsed ja armastust kiirgavad olendid, nagu õpetavad olema eneseabi raamatud. Komistuskiviks on adekvaatse kogemuse ja nägemuse puudumine iseendast.



Organisatsiooni puhul võiks kasutada siinkohal väljendit just nagu arendamine - meeskond võtab vastu suurepärased otsused, pannakse paika organisatsiooni visioon ja missioon, kuid sellest ei muutu tegelikult mitte midagi.



Justnagu pere näiteks toon abielupaari, kes käib pikka aega psühholoogi juures oma paarisuhet päästmas, kuni selgub et mehel ja naisel on mõlemal ammust ilma armuke ja üks neist oma uuest suhtest loobuda mingil juhul ei kavatse.



Miks me ei muutu, kui me tahame?

Gestaltteraapias toimib muutumise paradoksaalne teooria. Muutumise paradoks tähendab seda, et muutus toimub, kui inimene saab selleks, kes ta on. Muutust ei toimu, kui ta püüab olla keegi, kes ta ei ole. See tähendab, et kui me kogu aeg üritame muutuda, siis tegelikult me ei muutu. Muutumine on paratamatu, kui me tunnustame end just nende tunnete ja mõtetega, nagu me siin ja praegu oleme.



Organisatsiooni puhul saab midagi muuta, kui me kõigepealt teadvustame ja tunnustame, mis meie firmas tegelikult toimub, missugused on isiksused, nendes valitsevad tunded ja sügavamad olemise tasandid. Professionaalsuse versus isiksuse areng - viimane osutub jäämäe veealuseks osaks.



Vaatame inimese peamisi vajadusi ja eluvaldkondi püramiidi kujul: kõigepealt püramiidi vundament kui isiksus, keskmine osa kui suhted ja püramiidi tipp kui inimese erialased oskused. Näeme et isikus hõlmab kõige mahukama ja tähtsama osa, sellel seisab kogu püramiid. Kui arendada isiksust, suureneb ka suhtlemisoskus ja professionaalsus. Isiksuse arendamine tähendab eelkõige enese tundma õppimist. Gestaltteraapia isiksuse arengu kursused tegelevadki just isiksuse arendamisega.



Põgenemine siin ja praegu tunnete eest

Enamuses ajast oleme me oma mõtetega minevikus või tulevikus - põgeneme siin ja praegu juhtuva eest aktiivsesse ellu või selle planeerimisse, unistustesse, meenutustesse, samal ajal märkamata oma sõltuvust tunded alla suruda. Viha tunne ja energia muutub siis masenduseks, süütundeks, enesehaletsuseks või häbiks, millega saboteerime oma häid kavatsusi. Oleviku rõõmust saab rõõmutu püüd oma elu paremaks muuta. Edasimineku asemel hoopis karistame end julguse eest mõelda ja käituda teisiti.



Mida siis teha? Selleks et kurbusest lahti saada, tunne kurbust! Selleks et vihast vabaneda, tunnusta oma viha! Hinga, koge, tunneta oma keha! Vestle oma hirmuga! Võta aeg ja ruum selle kogemiseks, mida tegelikult tahad siin ja praegu, julge seda küsida.



Gestaltterapeut palub inimest täielikult asetuda ühte oma psüühika osapooltest või rollidest, vähemalt mõneks ajaks, ta palub inimest lihtsalt olla see kes ta sel hetkel on.



Näiteks kujutada end ette unenäos nähtud hiidämblikuna. Antud juhtumil selgus et see ämblik (hirm) oli pärit lapsepõlvest, ajast kus oli moes kardinate külge riputada karvaseid ämblikke, süütu dekoratiivasi muundus lapses koletiseks. Praegused tunded aktiveerivad lapsepõlves allasurutud tunded. Kujundite ja sümptomide keeles väljenduvaid tundeid on hea käsitleda.



Gestaltteraapia ehedate peresuhete rõõmu retsept peitub enda vastandlike omaduste mitte proijtseerimises oma partnerile. Lahkuminekute peamiseks põhjuseks on vastandumine: mina olen tubli, sina luuser; mina õnnetu, sina edukas ja õnnelik; mina üle-vastutav, sina ala-vastutav... Oma projektsioonide tagasivõtmine ja oma tunnete väljendamine tervendab iga suhet.



Firmajuhilt nõuab see eneseusaldust ja julgust lubada oma töötajatel oma tundeid avaldada, et kaasata need otsustusprotsessi, et selle pinnalt muudatusi ellu viia.



Suur osa psühholoogi või psühhoterapeudi eravastuvõtule tulevatest klientidest on tänapäeval oma eluga sotsiaalses mõttes hästi toimetulevad inimesed. Nad tahavad end õnnelikumana tunda ja ennast rohkem usaldada. Neil on toetav pere, meeldiv ja tasuv töökoht, puudub aga sügavam kontakt iseenda ja ümbritsevate inimestega: ma justkui elan, kõik on justkui hästi, kuid ...



Kui meie asjad ei lähe hästi, siis me ootame et asjad läheksid paremini. Kui meie asjad lähevad hästi, kui oleme saavutanud selle, mida ihkame, jääme ikka ootama. Ihkame veel paremat ning kardame saavutatu käest libisemist. Vahelduseks sellele ootusele ja üldlevinud arvamusele, et me peaksime olema aina paremad, rikastaks meie elu käesoleva hetke nautimine sellisena nagu see on.



„Küsimus: Kuidas saan ma elada käesolevas hetkes?

Vastus: Sa teed seda. Sa pole lihtsalt märganud.“ Byron Katie